Ma kasvasin New Yorgi osariigis Rochesteris katoliiklikus peres. Kui olin 8-aastane, läksid mu vanemad lahku. Elasin nädala sees ema juures sotsiaalmajas ja nädalalõppudel isa juures jõukate linnaosas. Nägin, kui raske oli emal kuut last kasvatada. Sellepärast tahtsin saada rikkaks ja oma peret aidata.

 Isa tahtis, et oleksin edukas ning tutvustas mulle üht mainekat ülikooli. Mulle meeldis see kool ja ma asusingi seal õppima. Õppisin viis aastat hotellijuhtimist, äriõigust ja finantsjuhtimist. Samal ajal töötasin Las Vegases ühes hotell-kasiinos. Arvasin, et Jumal on vastanud mu palvele saada rikkaks ja õnnelikuks.

 Juba 22-aastaselt olin hotell-kasiino juhtkonnas tähtsal kohal ning mul oli rikka ja eduka mehe maine. Nautisin tihti kõige kallimaid toite ja jooke. Mu ärikaaslased tavatsesid öelda: „Pea meeles! Raha paneb rattad käima.” Nende meelest oli raha õnne võti.

 Minu tööks oli rikaste mängurite teenindamine. Kuigi nad olid väga heal järjel, paistsid nad õnnetud. Ka mina olin õnnetu. Mida rohkem raha ma teenisin, seda rohkem tundsin ärevust ja ei saanud enam korralikult magada. Mulle jõudis lõpuks kohale, et see eluviis ei tee mind õnnelikuks. Mõtlesin endamisi, kas on üldse mõtet edasi elada. Viimases hädas palvetasin ja küsisin Jumalalt: „Kuidas ma saaksin õnnelikuks?”

 Umbes sel ajal kolisid Las Vegasesse mu kaks õde, kes olid Jehoova tunnistajad. Nad pakkusid mulle lugemist, aga ma ei võtnud seda vastu. Kuid olin nõus oma Piiblit koos nendega lugema. Minu Piiblis olid Jeesuse sõnad trükitud punasega. Kuna ma tunnustasin kõike, mida Jeesus ütles, rääkisid mu õed peamiselt Jeesusest. Lugesin ka üksi olles Piiblit.

 See, mida ma lugesin, üllatas mind. Näiteks ütles Jeesus: „Palvetades ärge korrutage ühte ja sama, nagu teevad teised rahvad, kes arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.” (Matteuse 6:7.) Aga preester oli andnud mulle Jeesuse pildi ja öelnud, et kui ma loen sellele kümme korda üht ja kümme korda teist palvet, annab Jumal mulle nii palju raha, kui ma vajan. Jäin mõtlema, et kas ma niiviisi just ei korrutagi ühte ja sedasama. Veel lugesin Jeesuse sõnu „Ärge nimetage kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa – see, kes on taevas”. (Matteuse 23:9.) Mul tekkis küsimus, miks meie siis oma preestreid „isaks” kutsume.

 Kui lugesin Piiblist Jaakobuse raamatut, hakkasin oma elu üle sügavamalt järele mõtlema. Jaakobuse 4. peatükis on kirjas: „Eks te tea, et sõprus maailmaga tähendab vaenu Jumalaga? Kes tahab olla maailma sõber, saab Jumala vaenlaseks.” (Jaakobuse 4:4.) Selle peatüki 17. salm lõi mind täiesti pahviks: „Kui keegi teab, mida on õige teha, kuid ei tee seda, siis teeb ta pattu.” (Jaakobuse 4:17.) Helistasin jalamaid oma õdedele ja ütlesin, et tulen hotell-kasiinost töölt ära, sest see on seotud ahnuse ja hasartmängudega, ja et tahan teha kõige sellega lõpparve.

 Ma soovisin parandada oma suhteid Jumala ja perekonnaga. Sain aru, et see nõuab aega ja selleks tuleb mul enda eluviisi lihtsamaks muuta. Aga see polnud sugugi kerge. Sain näiteks ahvatlevaid tööpakkumisi, mis oleks võimaldanud mul tõusta karjääriredelil ja teenida varasemast 2–3 korda rohkem. Ma palvetasin ja otsustasin, et ei taha enam sellist elu. Lahkusin töölt ja hakkasin enda elatamiseks lamineerima restoranide menüüsid. Ehitasin ema garaaži ümber ja kolisin sinna elama.

 Kuigi tänu Piiblile olin teinud elus palju muudatusi, ei olnud ma nõus minema Jehoova tunnistajate koosolekutele. Mu õed küsisid: „Mis sul Jehoova tunnistajate vastu on?” Vastasin neile: „Teie Jumal Jehoova lõhub perekondi. Ainuke aeg, kui ma saan perega olla, on jõulud ja sünnipäevad. Aga teie ei tähista neid.” Üks õde hakkas nutma ja ütles: „Meie uksed on sulle alati lahti, aga sina tahad tulla ainult tähtpäevadel, sest sa arvad, et siis sa pead tulema.” Tema sõnad lõikasid mulle hinge ja me nutsime koos.

 Kui ma sain aru, et Jehoova tunnistajad tegelikult armastavad oma perekonda, siis läksin ühele nende koosolekule. Seal sain tuttavaks Keviniga, kogenud piibliõpetajaga, kellega koos hakkasin Piiblit uurima.

 Kevin ja ta naine elasid tagasihoidlikult ja said kasutada palju aega teistele Piibli õpetamiseks. Nad said isegi käia abiks Jehoova tunnistajate harubüroode ehitustel Aafrikas ja Kesk-Ameerikas. Nad olid õnnelikud ja armastasid teineteist. Mõtlesin, et sellist elu tahaksin ka mina elada.

 Kevin näitas mulle üht videot misjonäride elust ja ma tundsin, et tahan saada misjonäriks. Ma süvenesin Piibli uurimisse ja kuue kuu pärast, aastal 1995, sai minust Jehoova tunnistaja. Nüüd ei palu ma Jumalalt enam rikkust, vaid palvetan kooskõlas Piibli sõnadega „Ära anna mulle vaesust ega rikkust”. (Õpetussõnad 30:8.)

 Tegelikult olen ma alles nüüd rikas. Mul ei ole küll palju raha, aga mul on õnnelik elu ja head suhted Jehoovaga. Olen nüüd abielus. Kohtusin oma armsa naise Nuriaga Hondurases. Oleme koos teeninud misjonäridena Panamas ja Mehhikos. Tunneme omal nahal, kui tõesed on Piibli sõnad „Jehoova õnnistus on see, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa sellele valu”. (Õpetussõnad 10:22.)