Igal inimesel on nimi. Kas poleks siis loogiline, et ka Jumalal on nimi? Sõprussuhete puhul on tähtis üksteise nime teada ja kasutada. Sama kehtib ka sõpruse puhul Jumalaga.

 Piiblis ütleb Jumal: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi” (Jesaja 42:8). Ehkki tal on ka palju tiitleid nagu „kõigeväeline Jumal”, „Issand” ja „Looja”, kutsub ta oma teenijaid üles kasutama tema nime (1. Moosese 17:1; Apostlite teod 4:24; 1. Peetruse 4:19).

 Paljudes piiblitõlgetes esineb Jumala nimi kirjakohas 2. Moosese 6:3. Seal öeldakse: „Mina olen ennast ilmutanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile kõigeväelise Jumalana, aga oma nime „Jehoova” ei ole ma neile teatavaks teinud.”

 Jehoova on Jumala eestikeelne nimekuju, mida on kasutatud sajandeid. Mõned õpetlased eelistavad ka nimekuju Jahve, kuid nimevorm Jehoova on kõige laialdasemalt tuntud. Esimene osa Piiblist kirjutati heebrea keeles, mida loetakse paremalt vasakule. Selles keeles kirjutatakse Jumala nimi nelja kaashäälikuga, יהוה. Neid nelja kaashäälikut, mis translitereerituna on JHVH, nimetatakse tetragrammatoniks.