MIDA ARVATAKSE.

Taeva ja selle eesmärgi kohta on arvamusi seinast seina. Toome näiteks mõned.

• Paljud kristlased on päri teatmeteoses „New Catholic Encyclopedia” toodud selgitusega, mille kohaselt taevas on „Issandas surnud õnnistatute lõplik kodu”.

• Rabi Bentzion Kravitzi sõnul keskendub judaism rohkem praegusele kui hauatagusele elule. Kuid Kravitz ütleb: „Taevas kogeb hing suurimat võimalikku naudingut, kuna tajub ja tunneb Jumala lähedust enam kui enne.” Ta möönab: „Judaism tunnistab taevast, ehkki tooras räägitakse sellest väga vähe.”

• Hindud ja budistid usuvad, et taeval on palju tasandeid. Inimene viibib seal ajutiselt, pärast mida ta kas sünnib uuesti maa peale või saavutab nirvaana – ülima õndsuse seisundi, mis on kõrgem kui taevas.

• Paljud inimesed aga peavad mistahes usulisi selgitusi taeva kohta lapsikuks jaburuseks.

MIDA PIIBEL ÕPETAB.

Piiblis räägitakse taevast rohkem kui ühes tähenduses, nagu see selgub järgmistest kirjakohtadest.

• Tekstis 1. Moosese 1:20 räägitakse lindude loomisest ja öeldakse: „Tiivulised lennaku maa kohal taevalaotuses.” Siin on juttu atmosfäärist, sellest taevast, mida me silmaga näha võime.

• Kirjakohas Jesaja 13:10 esineb fraas „taevatähed ja tähtkujud”. Siin räägitakse teisisõnu kosmosest.

• Piiblis on kirjas palvesõnad Jumalale: „Kuula paigast, kus sa elad, taevast”, samuti on seal väljend „inglid taevas”. (1. Kuningate 8:30; Matteuse 18:10.) Sõna „taevas” pole neis kohtades lihtsalt metafoor, vaid seda on kasutatud Jumala ja inglite elupaiga kohta. a

„Vaata alla taevast, oma pühast ja aulisest eluasemest.” (Jesaja 63:15)

Piibel ei ütle, et maa on meile vaid ajutine kodu, kus me ootame surmajärgset elu taevas. Piibel näitab selgelt, et surm ei kuulunud Jumala algse eesmärgi juurde inimestega. Mõtle järgnevale.

• Jumal ütles esimesele inimpaarile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa.” (1. Moosese 1:28.) Maa pidi olema inimeste jääv kodu, kus nad pidid elama igavesti. Surema pidid nad vaid juhul, kui nad on Jumalale sõnakuulmatud. Kahjuks valisidki nad sõnakuulmatuse tee. (1. Moosese 2:17; 3:6.)

• Esimese inimese sõnakuulmatus tõi kaasa surma; ei surnud mitte ainult tema ise ja ta naine, vaid surm kandus edasi ka kõigisse nende järeltulijatesse. (Roomlastele 5:12.) Kas inimkonna olukord oli nüüd lootusetu?

• Piibel ütleb, et me „ootame tema [Jumala] tõotuse kohaselt uut taevast ja uut maad”. b (2. Peetruse 3:13.) Jumal taastab oma kuningavalitsuse kaudu maa peal olukorra, mis oli siin alguses, ning siis „enam ei ole surma”, nagu ütleb Ilmutus 21:3, 4. Kas selles kirjakohas räägitakse elust taevas või maa peal? Selleks et millegi kohta saaks öelda, et seda enam ei ole, peab see enne olnud olema. Kuid taevas pole surma kunagi olnud. Seega on loogiline järeldada, et selles salmis räägitakse olukorrast maa peal, kus me oleme loodud elama ja kus me igatseme elada koos meile kallite inimestega. Samuti näitab Piibel, et surnud äratatakse ellu ning nad saavad jälle oma lähedastega koos olla. (Johannese 5:28, 29.)

Paljud inimesed on olnud vaimustuses, kui on saanud teada, mida Piibel taeva kohta tegelikult õpetab. Näiteks ütleb üks endine katoliiklane, kelle nimi on George: „Olin väga rõõmus, kui sain teada, et Piibel räägib igavesest elust maa peal. See tundus hulga loogilisem kui mõte taevasse minemisest.” c

„Taevas kuulub Jehoovale, kuid maa on ta andnud inimlastele.” (Laul 115:16)