Iidne vanne nüüdisaegses tähenduses

UMBES 400. aastal e.m.a pani Hippokrates, meditsiini isana tuntud kreeka arst, kirja Hippokratese vande. See üllas eetiliste tõekspidamiste kogu on ikka veel arstiteaduskoolkonna kutsejuhiseks. Kas ka sinul on kujunenud selline arvamus? Sel juhul pole sa kaugeltki ainuke. Ent kas see vaade on ikka päris tõsi?

Faktid osutavad sellele, et Hippokrates ehk polnudki omanimelise vande autor. Pealegi ei taha tänapäeva arstiteaduskoolkond sugugi alati nõustuda vandega selle algselt kirja pandud kujul.

Kas me ikka teame, kes selle iidse vande kirja pani? Ja isegi kui teame, siis kas on sellel vandel mingit tähtsust meile tänapäeval?

Kas selle vande kirjutas Hippokrates?

On hulk põhjusi, miks võib pidada küsitavaks seda, et Hippokrates vande kirjutas. Üheks põhjuseks on see, et vanne algab mitme jumaluse tunnistajaks kutsumisega. Ometi peetakse Hippokratest esimeseks inimeseks, kes lahutas meditsiini religioonist ning otsis haigustele pigem füüsilisi kui üleloomulikke põhjusi.

Lisaks polnud paljud vandega keelatud asjad Hippokratese päevade arstipraksisega sugugi vastuolus. (Vaata kasti lk 21.) Näiteks tolle aja seadustes ja enamikus usulistes normides polnud abort ja enesetapp hukka mõistetud. Pealegi tõotab vande andja lõikusi mitte teha. Siiski moodustavad kirurgilised menetlusviisid osa kogumikust „Corpus Hippocraticum”, arstiteaduslike kirjutiste kogust, mille autoriks peetakse üldiselt Hippokratest ja teisi antiikaja autoreid.

Seega, ehkki see küsimus on teaduslike debattide teemaks tänini, paistab olevat üsna tõenäoline, et Hippokratese vande kirjutajaks polnudki tegelikult Hippokrates. Selles vandes väljenduvas filosoofias tunduvad kõige enam kajastuvat 4. sajandil e.m.a tegutsenud pütaagorlaste vaated, kes järgisid elu pühaduse ideaale ning taunisid kirurgilisi protseduure.

Langus ja tõus

Olgu vande autor kes tahes, on vande märkimisväärne mõju Lääne meditsiinile  väljaspool kahtlust – seda eriti eetika vallas. Vannet on nimetatud „rangete eetiliste arusaamade arengu kõrgpunktiks meditsiini vallas”, „patsiendi ja arsti suhete aluspõhjaks arenenud maailmas” ning „ametialase moraali kõrgtasemeks”. Väljapaistev kanada arst William Osler märkis aastal 1913: „Sel polegi eriti tähtsust, kas vanne pärineb Hippokratese ajast või mitte ... Kakskümmend viis sajandit on see olnud koolkonna kreedoks ning paljudes ülikoolides kasutavad arstidiplomi saajad sedasama vormelit veel praegugi.”

Kuid 20. sajandi hakul langes see vanne võimalik, et tolleaegsest teaduse arengust tingituna ebasoodsasse valgusse. Üha tooniandvamas ratsionalismi õhkkonnas võis vanne näida aegunu ja kohatuna. Ent ka teaduse edenedes säilib vajadus eetiliste põhisuundade järele. Ehk see ongi põhjuseks, miks vanne on viimastel aastakümnetel taas soosingusse tõusnud.

Paljudel arstidel on vandeandmine kooli sisseastumise või lõpetamise tähtis osa. USA  ja Kanada meditsiiniõppeasutustes aastal 1993 tehtud uuring näitas, et 98 protsendis neist oli kasutusel mingit sorti vanne. Aastal 1928 oli see protsent vaid 24. Ka Suurbritannia sellealasest uurimusest ilmneb, et praegu kasutab vannet või pidulikku tõotust umbes 50 protsenti koolidest. Samuti Austraalias ja Uus-Meremaal on see protsent ligikaudu 50.

Ajaga kaasnenud muudatused

Kuid Hippokratese vanne pole jäänud muutumatuks – sajandite jooksul on see teisenenud vastavalt ristiusumaailmas valitsenud arusaamadele. Mõnikord tehti muudatusi uute valdkondade, näiteks katkuohvritega tegelemise põhimõtete sissetoomiseks. Hilisemal ajalgi on seda vastavalt uuenenud arusaamadele teisendatud.

Vande arvukatest versioonidest on jäetud välja nüüdisaja meditsiinipraksise seisukohalt vananenud arusaamad, samas on sinna lülitatud kaasaegsele ühiskonnale olulisi ideaale. Näiteks võib seista tänapäeva arstipraksises kesksel kohal patsiendi autonoomia põhimõte, kuid antiikkreeka meditsiinis ei leidnud see niisugust kajastamist, ka pole sellest juttu Hippokratese vandes. Patsiendi õiguste mõistest on saanud paljude praegusajal kasutusel olevate tõotuste tähtis osa.

Lisaks on selliste üldmõistete nagu teavitatud nõusolek osatähtsuse kasvades toimunud muutusi arsti-patsiendi suhetes. Seepärast on mõistetav, miks vaid väike hulk õppeasutusi kasutab Hippokratese vande varasemat vormi.

Teised vandes tehtud muudatused on ehk üllatavamadki. Aastal 1993 sisaldas vaid 43 protsenti Ameerika Ühendriikides ja Kanadas käibel olevatest tõotustest vannet, et arst on vastutav oma tegude eest, sealjuures oli selle moodsamatest versioonidest jäetud välja vande tingimuste rikkumisest tuleneva nuhtluse mainimine. Veelgi vähem kasutati eutanaasiast ja abordist lahtiütlemist ning jumaluste nimel vande andmist. Vaid kolm protsenti vaadeldud koolidest oli jätnud vandetõotusse alles mõtte mitte olla patsientidega seksuaalkontaktis.

Vande väärtus

Hoolimata paljudest Hippokratese vandesse toodud muudatustest, peetakse vande andmist üllastele ja kõlbelistele põhiideedele pühendunud ametiala puhul üldiselt oluliseks. Varemmainitud 1993. aasta uurimuses leiti, et enamik kasutusel olevaid vandeid seavad tähelepanu keskmesse arsti kohustused patsientide ees ning kohustavad tulevasi arste tõotama anda patsientide ravimisel oma parim. Sellist tõotust andes keskendub tähelepanu arstiametis olulistele kõrgetele kõlbelistele põhimõtetele.

Ühes ajakirja „The Medical Journal of Australia” juhtkirjas ütleb professor Edmund Pellegrino: „Tänapäeval võivad paljud võtta arstivannet killukesena mõranenud igivanast käsitusest. Ent seda käsitust jääb arsti kutse-eetikasse siiski piisaval määral, tuletamaks meile meelde, et seda täielikult unustades muutuks arstitöö läbinisti kommertslikuks, tööstuslikuks või pelgalt kasumit jahtivaks ettevõtluseks.”

Ilmselt jääb küsimus, kas Hippokratese vanne või sellest võrsunud nüüdisaegsed tõotused on tänapäevaelus asjakohased, ka edaspidi akadeemiliste vaidluste teemaks. Ent kujunegu tulemus milliseks tahes, arsti pühendumus haigete ravimisele väärib ikka sügavat lugupidamist.

[Kast lk 21]

HIPPOKRATESE VANNE

(H. NORMANN 1940)

Ma vannun arst Apolloni ja Asklepiose, Hygieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.

Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihaseid vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandit, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse edasi nii oma poegadele kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesugustele õpilastele, kes on juba kohustatud ja vannutatud arstiseaduse põhjal, muidu ei kellelegi.

Ma korraldan haigete eluviisi nende eneste kasuks parema võime ja otsuse järgi; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan ma neist eemal hoida.

Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.

Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.

Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti hoida.

Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsualustele, kes seda tegelust tunnevad.

Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistamiseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.

Mis ma ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimestega, mis ei tohi levida, sellest tahan ma vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.

Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud oma elust ja oma kutsest rõõmu tunda, jäädes igaveseks ajaks kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.

[Pilt lk 20]

Lehekülg Hippokratese arstiteaduslike kirjutiste kogust

[Piltide allikaviide lk 20]

Hippokrates ja lehekülg: Courtesy of the National Library of Medicine