Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lootusetusest õnneliku eluni

Lootusetusest õnneliku eluni

Lootusetusest õnneliku eluni

JUTUSTANUD VICENTE GONZÁLEZ

Kui naabrid kuulsid, et olin enda pihta neli korda tulistanud ja ikkagi ellu jäänud, hakkasid nad mind Supermaniks kutsuma. Ma polnud aga mingi supermees. Jutustangi nüüd lähemalt sellest, miks püüdsin endalt elu võtta.

SÜNDISIN 1951. aastal Ecuadoris Guayaquilis. Minu vanemad lõid meie üheksalapselisele perele kodu mereäärses kohas, mida kutsuti nimega Las Invasiones (sissetungipaik). Vaesed perekonnad olid selle piirkonna ebaseaduslikult hõivanud, ehitades sinna bambusseintest ja plekk-katusega maju. Kuna pinnas oli seal mudane ja soine, seisid majad puitkarkassil. Elektrit meil polnud, toitu valmistasime söepliidil ja joogivett tassisime kilomeetri kauguselt.

Minu vanemad õed-vennad hakkasid juba päris noorelt tööl käima, et perekonda toetada. 16-aastaselt visati mind koolist välja ning minust sai tehase jooksupoiss. Hakkasime koos sõpradega jooma ja elasime kõlvatut elu. Kui südametunnistus piinama hakkas, läksin pihile. „Mu poeg, see oli tubli pihtimus,” tavatses preester öelda, saates mind ära ilma igasuguse hingeabita. Nii jätkasingi samas vaimus. Sellest kujunes patustamise-pihtimise nõiaring, kirikus käimine tundus mõttetu ning ma tegin sellega lõpu. Umbes samal ajal hakkasin tajuma, kui ebaõiglane on maailm minu ümber. Vaesuses virelev enamus elatas end vaevu ära, samas kui jõukas vähemus elas luksuses. Elul puudus igasugune mõte. Tundsin, et mul pole mingit tulevikku ja et mu elul pole eesmärki.

Siis ühel päeval sain teada, et neli mu õde loevad Jehoova tunnistajate väljaandeid. Hakkasin samuti neid lugema. Üks raamat, „Tõde, mis viib igavesse ellu”, köitis mind eriti. See selgitas väga loogiliselt paljusid Piibli põhiõpetusi. „See on tõde,” mõtlesin endamisi. Ent nagu näitasid minu elu järgmised 15 aastat, oli nende põhimõtete järgi elamine hoopis teine lugu.

22-aastaselt hakkasin tööle pangas. Ühel päeval õpetas kaastööline mulle, kuidas pangast salaja raha „laenata” ja hiljem „laen” ära maksta. Hakkasingi niimoodi „laenama”, kuni olin võtnud nii palju, et ei suutnud enam oma kuritegu varjata. Mind haaras meeleheide, sest tundsin, et ei suuda kunagi seda raha tagasi maksta. Otsustasin teo üles tunnistada ja end ise kõige karmimal viisil karistada – võtta endalt elu.

Kirjutasin pangale kirja, ostsin seejärel väikesekaliibrilise püstoli, läksin üksikusse paika rannal ning tulistasin endale kaks lasku pähe ja kaks rindu. Sain tõsiselt haavata, kuid jäin ellu. Üks jalgrattur leidis mu ja toimetas kiiresti haiglasse. Kui olin paranenud, mõisteti mind süüdi varguses ja saadeti vanglasse. Vabanedes tundsin suurt häbi ja masendust: olin ju nüüd kantud kuriteoregistrisse. Kuna olin nelja kuulihaavaga ellu jäänud, hakkasidki naabrid kutsuma mind Supermaniks.

Võimalus muutuseks

Umbes sel ajal külastas mind Jehoova tunnistajast misjonär Paul Sánchez. Kõigepealt jäi mul silma tema lai naeratus. Paul oli nii rõõmsameelne ja optimistlik inimene, et nõustusin tema ettepanekuga hakata koos Piiblit uurima. Mõtlesin, et võib-olla aitab ta mul leida õnne ja elu mõtte.

Pauli abiga sain teada, et Jumalal on inimestega oma eesmärk ning et need, kes teda armastavad ja talle kuuletuvad, saavad elada kord maises paradiisis (Laul 37:29). Samuti sain teada, et vaesuses ja ebaõigluses ei saa süüdistada Jumalat, vaid et selline olukord on inimeste Jumala-vastase mässu tagajärg (5. Moosese 32:4, 5). Need tõed olid otsekui valguseks mu elus. Siiski oli oma isiksuse muutmine tunduvalt raskem kui Piibli uurimine.

Asusin tööle kontoris, kus pidin tegelema ka firma rahaasjadega. Jällegi andsin kiusatusele järele ja hakkasin varastama. Kui ma ei suutnud enam vargusi varjata, põgenesin umbes aastaks ühte teise Ecuadori linna. Püüdsin riigist lahkuda, kuid edutult, nii et lõpuks läksin tagasi koju.

Paul leidis mu üles ja me hakkasime uuesti koos Piiblit uurima. Seekord otsustasin õpitud põhimõtteid ellu rakendada ja Jehoovat teenima hakata. Rääkisin oma varasematest ebaausatest tegudest Paulile, kes andis mulle seepeale otsekohest nõu. Ta osutas ka kirjakohale Efeslastele 4:28: „Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd.” Mõistsin, et pean vargused üles tunnistama ja tagajärgedele näkku vaatama.

Sel ajal, kui oma elu üle järele mõtlesin, teenisin elatist isehakanud kunstnikuna. Kord tuli üks mees mu ateljeesse ja uudistas mu maale. Tuli aga välja, et ta on detektiiv ja tal on kaasas minu arreteerimisorder. Pidin uuesti minema kohtu ette ja mind mõisteti vangi. Paul tuli mind vaatama ning lubasin talle, et tema pingutused mulle Piiblit õpetada ei lähe vett vedama. Jätkasimegi uurimist vanglas.

Tõestan oma siiraid püüdlusi

Pärast vabanemist otsustasin kogu südamest teenida Jehoovat ja järgmise kahe aasta jooksul tõestasin oma siiraid püüdlusi. 1988. aastal mind ristiti ning minust sai Jehoova tunnistaja. Olin väga agar, et kaotatud aega tasa teha, ja esitasin sooviavalduse alustada täisajalist pioneerteenistust. Minu eriliseks eesmärgiks oli kuulutada noortejõukudele.

Üks jõuk kritseldas sageli meie kuningriigisaali seinale grafitit. Jõugu liikmed olid mulle teada, samuti nende elukoht, nii et läksin neid külastama. Selgitasin neile, mis eesmärgil kuningriigisaali kasutatakse, ja palusin viisakalt, et nad austaksid meie omandit. Pärast seda saali seintele enam grafitit ei sirgeldatud.

Hiljem, saali remondi ajal, avastas noor Jehoova tunnistaja Fernando vana värvikihi alt grafiti, kus oli kirjas „La Rana” (hispaania keeles ’konn’). „See olin mina!” hüüatas ta. Fernando oli varem olnud jõugu liige ja kirjutanud saali seinale oma hüüdnime. Nüüd aga eemaldas ta selle seinalt!

Kui esimest korda Fernandoga kohtusin, oli ta täiesti narkouimas. Ema oli saatnud ta kahte rehabilitatsioonikeskusse, kuid sellest polnud mingit kasu olnud. Seejärel oli ema käega löönud ja ära kolinud ning jätnud poja üksinda majja elama. Fernando müüs kõik väärtusliku – isegi uksed, aknad ja majakatuse –, et maksta uimastite eest. Kõnetasin teda ühel päeval tänaval, andsin talle karastusjooki ja pakkusin piibliuurimist. Ta oligi nõus ja minu suureks rõõmuks hakkas tõsiselt Piiblit uurima. Ta lahkus jõugust, tegi lõpu uimastitega, hakkas käima kristlikel koosolekutel ja üsna varsti lasi end ristida.

Kui me Fernandoga koos ukselt uksele kuulutame, tunnevad inimesed meid alatihti ära ja hüüatavad „Konn!” või „Superman!” ning uudistavad, mis meil teoksil on. Nad on päris hämmastunud, nähes endist jõuguliiget ja varast, Piiblid käes, neid külastamas.

Kord kuulutasin ühele mehele, samal ajal kui Fernando rääkis tema naabriga. Fernando peale näidates küsis mees minult: „Kas näed seda vennikest? Kord sihtis ta revolvriga mind otse pähe.” Kinnitasin talle, et Fernando on hüljanud kõik oma vanad tavad ja järgib nüüd Piibli põhimõtteid. Kui Fernando lõpetas naabriga rääkimise, kutsusin ta meie juurde ja tutvustasin mehele, kes ütles talle: „Noormees, pean sind päris kiitma nende muudatuste eest, mis sa oma elus oled teinud.”

Ma ei suuda meenutadagi kõiki neid kordi, mil meile Fernandoga on selliseid kiidusõnu öeldud. Need on aidanud meil anda head tunnistust ja alustada mitmeid piibliuurimisi. Tõepoolest, nii Fernandol kui minul on suur au olla Jehoova tunnistaja.

Minu elu verstapost

Aastal 2001, kui mul sai täis 50 eluaastat, olin äärmiselt üllatunud ja põnevil, kui sain kutse teenistusväljaõppe kooli Peruus. Selle kooli nõuetele vastavatele Jehoova tunnistajatele pakutakse kaheksanädalast usulist süvaõpet, et aidata neid teenistuses.

Koolis meeldis mulle kõik, välja arvatud avaliku kõne pidamine, mis tekitas minus kabuhirmu. Paljud nooremad õpilased pidasid oivalisi kõnesid ja paistsid seejuures äärmiselt enesekindlad. Kui aga mina tõusin, et oma esimest kõnet pidada, valdas mind taas alaväärsustunne, mis oli painanud mind lapsena. Mul läksid põlved nõrgaks, käed higistasid ja värisesid ning hääl takerdus. Kuid Jehoova toetas mind püha vaimuga ja armastavate vendade kaudu. Üks kooli õpetaja tuli mulle lausa pärast tunde appi, et aidata mul kõnesid ette valmistada. Eelkõige õpetas ta mind lootma Jehoovale. Kooli lõpuks tundsin esimest korda elus, et mulle meeldib kuulajaskonna ees kõnet pidada.

Üheks suureks proovikiviks minu enesekindlusele oli Jehoova tunnistajate konvent Guayaquilis. Jutustasin seal 25 000 inimese ees, kuidas minust sai Jehoova tunnistaja. Rääkimise ajal valdas mind suur meeleliigutus eesõiguse eest julgustada nii suurt rahvahulka, et mu hääl hakkas värisema. Hiljem pöördus minu poole üks konvendi delegaat ja ütles: „Vend González, sinu kogemuse ajal olid küll kõigil kuulajail pisarad silmis.” Üle kõige soovisin, et mu kogemus oleks julgustuseks neile, kes on vaeva näinud, et lahti saada oma vanadest eluviisidest.

Praegu teenin ma kogudusevanema ja üldpioneerina ning mul on olnud rõõm aidata 16 inimesel saada Jehoova tunnistajaks. Eriline heameel on öelda, et mu vanemad ja neli õde pühendasid samuti oma elu Jehoovale. Ema suri ustavana 2001. aastal. Ma ei suuda Jehoovat küllalt tänada, et ta on lubanud mul ennast tundma õppida, ja ma ei tea paremat viisi oma tänulikkust väljendada kui pakkuda ka teistele võimalust temaga lähedaseks saada (Jakoobuse 4:8).

[Pilt lk 12]

Endine jõuguliige Fernando, hüüdnimega Konn, kellel aitasin tõde tundma õppida

[Pilt lk 12]

Misjonär Paul Sánchez, kes uuris minuga Piiblit

[Pilt lk 13]

Vicente González