Piibli seisukoht

Kes on Piibli autor?

PIIBEL ütleb otse, kes on selle sisu kirjapanijad. Raamatu osad algavad näiteks fraasidega „Nehemja, Hakalja poja sõnad”, „Jesaja, Aamotsi poja nägemus” ja „Jehoova sõna, mis tuli Joelile” (Nehemja 1:1; Jesaja 1:1; Joel 1:1). Selles on ka lood, mis on märgistatud kui Gaadi, Naatani või Saamueli omad (1. Ajaraamat 29:29). Mitme psalmi pealdised näitavad ära, kes on nende loojad (Laulud 79, 88, 89, 90, 103 ja 127).

Kuna Piibli panid kirja inimesed, väidavad skeptikud, et see nagu iga teine raamat on lihtsalt inimtarkuse vili. Ent kas sellel arvamusel on alust?

Nelikümmend kirjutajat, üks Autor

Suurem osa Piibli kirjapanijatest tunnistab, et nad kirjutasid Jehoova, ainsa tõelise Jumala nimel, ning et tema või teda esindanud ingel juhendas neid (Sakarja 1:7, 9). Heebrea Kirju kirjutanud prohvetid teatavad rohkem kui 300 korral: „Nõnda ütleb Jehoova” (Aamos 1:3; Miika 2:3; Nahum 1:12). Paljude nende kirjutiste avafraasiks on sellised sõnad nagu „Jehoova sõna, mis tuli Hooseale” (Hoosea 1:1; Joona 1:1). Apostel Peetrus ütleb Jumala prohvetite kohta: „Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest” (2. Peetruse 1:21).

Seega koosneb Piibel paljudest, kuid samas ühtsetest raamatutest, mille pani kirja terve hulk mehi, kes tunnistavad, et nende talletatu autor on Jumal. Teiste sõnadega, Jumal kasutas oma mõtete kirjapanekuks inimestest sekretäre. Kuidas ta seda tegi?

„Jumala Vaimu poolt sisendatud”

„Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud,” selgitab apostel Paulus (2. Timoteosele 3:16). See tähendab, et  Jumal kasutas inimestest kirjutajate mõistuse mõjutamiseks üht nähtamatut väge, et oma sõnumit neile edasi anda. Ent kümmet käsku andes pani Jehoova ise kivitahvlitele sõnad kirja (2. Moosese 31:18). Mõnikord dikteeris Jehoova ise inimestest sulastele oma läkituse. Kirjakohas 2. Moosese 34:27 öeldakse: „Jehoova ütles Moosesele: „Kirjuta enesele üles need sõnad ... „.”

Mõnel juhul andis Jumal inimestele näha nägemusi, mis nad tema tahte kohaselt pidid kirja panema. Nõnda siis ütles Hesekiel: „Ma nägin Jumala nägemusi” (Hesekiel 1:1). Samuti „nägi Taaniel voodis olles und ja nägemusi peas. Siis ta kirjutas unenäo üles” (Taaniel 7:1). Seesugusel viisil anti apostel Johannesele edasi ka Piibli viimane raamat Ilmutusraamat. Johannes kirjutab: „Ma olin vaimus Issanda päeval ja kuulsin oma selja taga suurt, otsekui pasuna häält, mis ütles: „Mida sa näed, kirjuta raamatusse”” (Ilmutuse 1:10, 11).

Inimlik varjund

Jumala vaimust sisendatus ei välistanud kirjutaja individuaalsust. Tegelikult tuli Jumala sõnumi kirjapanijal endal ka vaeva näha. Näiteks teatab Piibli Koguja raamatu kirjutaja, et ta „püüdis leida sobivaid sõnu ja tõesõnu siiralt kirja panna” (Koguja 12:10). Esra otsis oma ajaloolise kirjutise koostamisel abi vähemalt 14 allikast, näiteks „kuningas Taaveti Ajaraamatust” ning „Juuda ja Iisraeli Kuningate raamatust” (1. Ajaraamat 27:24; 2. Ajaraamat 16:11). Evangelist Luukas oli „arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna” (Luuka 1:3).

Mõnes Piibli raamatus avaldub kirjutaja isiksuse tahke. Näiteks Matteus Leevi, kes enne Jeesuse jüngriks saamist oli maksukoguja, pööras erilist tähelepanu arvudele. Tema on ainus evangelist, kes täheldas, et Jeesuse äraandmise hinnaks oli „kolmkümmend hõbetükki” (Matteuse 27:3; Markuse 2:14). Arst Luukas pani hoolega kirja meditsiinilisi üksikasju. Kirjeldades mõningate inimeste haigusseisundit, keda Jeesus tervendas, kasutas ta näiteks väljendeid „raske palavik” ja „täis pidalitõbe” (Luuka 4:38; 5:12; Koloslastele 4:14). Seega lubas Jehoova kirjutajatel väljenduda tihtilugu enda sõnade ja stiiliga, ent samas suunas ta nende mõistust nii, et tekst oli täpne ja edastas tema sõnumi (Õpetussõnad 16:9).

Lõpptulemus

Kas pole hämmastav, et 1600 aasta jooksul eri maades kirjutanud 40 meest said valmis raamatu, mis on igakülgselt harmooniline ja järgib sihikindlalt imepärast põhiteemat? (Vt „Millest Piibel räägib?”, lk 19.) Kui neid kõiki poleks juhendanud üks Autor, oleks see olnud võimatu.

Kas Jehooval oli tingimata vaja kasutada oma Sõna kirjapanekuks inimesi? Ei. Kuid selles väljendus tema jumalik tarkus. On ju üks tegur, miks Piibel kõikjal maailmas inimesi köidab, see: piiblikirjutajate kaudu väljendub usutavalt inimese emotsioonide kogu skaala – kuningas Taaveti juhtumil isegi süütunne, mis valdab meelt parandavat patustanut, kes anub Jumalalt halastust (Laul 51:1, 2, 4–6, 15, 19).

Olgugi et Jehoova kasutas inimestest kirjutajaid, võime usaldada nende tööd samamoodi nagu algkristlased, kes võtsid Pühakirja vastu „mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana” (1. Tessalooniklastele 2:13).

KAS SA OLED MÕELNUD?

▪ Kes on Piibli Autor? (2. Timoteosele 3:16.)

▪ Milliseid meetodeid on Jehoova Jumal oma mõtete edasiandmiseks kasutanud? (2. Moosese 31:18; 34:27; Hesekiel 1:1; Taaniel 7:1.)

▪ Kuidas väljenduvad Jumala vaimu saanud kirjameeste kirjutistes nende isiksus ja huvid? (Matteuse 27:3; Luuka 4:38.)