Põhjusi Piiblit usaldada
1. Ajalooline täpsus
Oleks raske usaldada raamatut, kust võib leida ebatäpsusi. Kujutlegem end lugevat nüüdisaegset ajalooraamatut, kus Teine maailmasõda on dateeritud 19. sajandisse või kus USA presidenti nimetatakse kuningaks. Kas ei muudaks sellised ebatäpsused raamatu usaldusväärsuse üleüldse küsitavaks?
MITTE kellelgi pole veel kunagi õnnestunud tõestada Piibli ajaloolise täpsuse puudumist. Selles kõneldakse reaalsetest inimestest ja sündmustest.
Inimesed.
Piiblikriitikud kahtlesid, kas on olnud olemas Pontius Pilaatust, Rooma maavalitsejat Juudamaal, kes andis loa Jeesus postile lüüa (Matteuse 27:1–26). Tõendiks selle kohta, et Pilaatus oli kord Juudamaa valitseja, on raidkiri kivil, mis leiti aastal 1961 Vahemere-äärsest sadamalinnast Kaisareast.
Enne aastat 1993 polnud ühtki tõendit väljaspool Piiblit, mis oleks kinnitanud hiljem Iisraeli kuningaks saanud vapra noore karjase Taaveti ajaloolisust. Kuid tol aastal leidsid arheoloogid Põhja-Iisraelist 9. sajandist e.m.a pärit basaltkivitüki, millel ekspertide teatel on sõnad „Taaveti sugu” ja „Iisraeli kuningas”.
Sündmused.
Veel hiljaaegu kahtlesid paljud õpetlased, kas piiblilugu Edomi rahva sõdimisest Taaveti aja Iisraeliga on ikka õige (2. Saamueli 8:13, 14). Nende väitel oli Edom tol ajal alles lihtsate karjuste kogukond ega olnud veel piisavalt organiseerunud ja vägevaks saanud, et olla Iisraelile ohuks, nagu seda juhtus tükk aega hiljem. Ent hiljutised väljakaevamised näitavad, et „Edom oli juba sajandeid varem tugev ühiskond, nagu seda võib ka Piiblist näha”, kirjutab ajakirja „Biblical Archaeology Review” artikkel.
Täpsed tiitlid.
16 sajandi jooksul, mil Piiblit kirjutati, oli maailmas arvukalt valitsejaid. Mingit valitsejat mainides kasutab Piibel alati täpset tiitlit. Näiteks kõneldakse selles Heroodes Antipasest õigesti kui „nelivürstist” ja Galliost kui „maavalitsejast [„prokonsulist”, UM]” (Luuka 3:1; Apostlite teod 18:12). Kirjakohas Esra 5:6 (UM) mainitakse Tatnaid, Pärsia maavalitsejat „teiselpool [Eufrati] jõge”. Ühel neljandast sajandist e.m.a pärit mündil on samuti kiri, kus Mazaeust nimetatakse Pärsia maavalitsejaks provintsis „teiselpool jõge”.
Täpsus näiliselt kõrvalistes detailides pole sugugi tühiasi. Kui me võime usaldada piiblikirjutajaid isegi väikestes detailides, siis kas ei kasvata see meis usaldust ka muu nende kirjapandu vastu?