Vaatleme maailma

Kanada teadlased soovisid uurida pornograafia mõju meestele. „Uuringu läbiviimiseks otsisime 20. eluaastates mehi, kes pole kunagi kasutanud pornograafiat,” räägib üks uurimisrühma liige, ent „me ei suutnud leida mitte ühtki”. (MONTREALI ÜLIKOOL, KANADA)

Maailma kõrgeim hoone Burj Khalifa õnnistati sisse eelmise aasta jaanuaris Dubais. Enam kui 160-korruseline torn on 828 meetrit kõrge ning paistab 95 kilomeetri kaugusele. („GULF NEWS”, ARAABIA ÜHENDEMIRAADID)

„Reformeeritud judaism pole midagi muud kui reageering muutuvatele aegadele. Hiljuti lülitati selle liturgiasse eripalve inimeste eest, kes teevad läbi soovahetusoperatsioone.” („THE NEW YORK TIMES MAGAZINE”, USA)

Suhtlemisraskustes lapsed

Erinevalt varasemate põlvede lapsevanematest on tänapäeva lapsevanematel vähem aega lastega söögilauas vestelda või neile enne magamajäämist midagi lugeda. „Mõned eelkooli tulevad lapsed räägivad nagu pooleteistaastased ning kasvamas on nende arv, kes ei suuda moodustada lihtsamaidki lauseid,” annab teada Londoni „The Times”. Suurbritannias „ei küüni 18 protsenti 5-aastastest lastest (rohkem kui 100 000) kõnelemisoskuses eakohase tasemeni”. Nii ongi paljud lapsed, kes ei suuda mõista lihtsamaidki juhiseid või väljendada oma vajadusi, otsekui „võõramaalased klassis” – suutmatud toimuvast aru saama.

Kas Iiri kirikud jäävad preestriteta?

„Meil tuleb olla tunnistajaks sellele, kuidas seni vaimulikkonna poolest silma paistnud katoliku kirik hingusele läheb,” kirjutab „The Irish Times”. Viiskümmend aastat tagasi andis Iirimaa rohkem preestreid kui ükski teine maa. Iirimaa vaimulike kasvav vanus tähendab nüüd aga seda, et kui preestrid 75-aastaselt pensioniikka jõuavad, jääb nii mõnigi kogudus preestrita. Väidetakse, et kriisi juured peituvad pöördelises kunstliku viljastamise keelus, mis avaldati aastal 1968 paavsti entsüklikaga „Humanae Vitae”. Ajalehe sõnul hakkasid inimesed just selle dokumendi mõjul kõigepealt „pidama kiriku õpetusi küsitavaks”, seejärel „kaotama usaldust kiriku juhtkonna vastu”.

Asendit muutev magnetiline põhjapoolus

Kui magnetiline põhjapoolus aastal 1831 avastati, paiknes see Põhja-Kanadas „umbes 2750 kilomeetri kaugusel geograafilisest põhjapoolusest”, teatab Prantsusmaa ajaleht „Le Figaro”. Aastani 1989 liikus magnetiline põhjapoolus geograafilisele poolusele lähemale 5–15 kilomeetrit aastas. Pariisi Globaalfüüsika Instituudi teatel nihkub magnetpoolus praegu umbes 55 kilomeetrit aastas, nii et 2007. aastal paiknes see kõigest 550 kilomeetri kaugusel geograafilisest poolusest. Praeguse tempo ja suuna jätkudes on magnetilise põhjapoolusega kaasnevad virmalised aastal 2020 „Siberis paremini nähtavad kui Kanadas”, kirjutab ajaleht.