Kas maailm saaks ilma religioonita paremaks?
Kas maailm saaks ilma religioonita paremaks?
UUSATEISTID maalivad kujutluspildi religioonivabast maailmast: pole ei enesetapjaist pommilõhkajaid, ususõdasid ega oma karju pügavaid teleevangeliste. Kas poleks see meeldiv pilt?
Enne vastamist küsigem endalt: kas on mingit tõendit, et kõikjal valitsev ateism võiks luua parema maailma? Mõelgem sellele: punakhmeeride üritus rajada Jumalat eitav marksistlik riik nõudis 1,5 miljoni kambodžalase elu; ametlikult ateistlikus NSV Liidus tõi Jossif Stalini valitsus surma kümnetele miljonitele inimestele. Tõsi küll, neid kuritegusid ei saa otseselt ateismi süüks pidada. Ent siiski näitavad need, et valitsev ateism ei taga rahu ega harmooniat.
Ei saa muidugi eitada seda, et religioon on põhjustanud palju kannatusi. Ent kas süüdi on Jumal? Ei! Tema pole süüdi, nagu ka autotootja pole süüdi, kui auto avarii teeb, sest juht kõneles parajasti mobiiliga. Inimsoo kannatuste põhjusi on hulgaliselt, kusjuures üks neist on usulistest tõekspidamistest palju põhjapanevam. Piibel määratleb seda kui päritud ebatäiust. „Kõik on pattu teinud ega suuda peegeldada Jumala auhiilgust” (Roomlastele 3:23). Selline kalduvus patule kipub õhutama isekust, kõrkust, soovimatust arvestada kõlbeliste normidega ja vägivaldsust (1. Moosese 8:21). Samuti paneb see inimesi end õigustama ning kalduma võtma omaks patustamist vabandavaid seisukohti (Roomlastele 1:24–27). Jeesus Kristus ütles õigesti: „Südamest [lähtub] kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hooramisi, vargusi, valetunnistusi, teotavaid sõnu” (Matteuse 15:19).
Oluline erinevus
Nüüd aga on tarvis teha vahet õige jumalakummardamise ehk Jumalale vastuvõetava teenimise ja väärkummardamise vahel. Õige kummardamine peaks aitama inimestel võidelda oma madalate kalduvustega ning edendada ennastohverdavat armastust, rahu, lahkust, headust, tasadust, enesekontrolli, abielutruudust ja teistest lugupidamist (Galaatlastele 5:22, 23). Seevastu võltsusk kaldub kohanduma populaarsete suundumustega – tahab kõditada inimeste kõrvu, nagu Piibel ütleb –, vaadates läbi sõrmede väärnähtustele, mille Jeesus hukka mõistis (2. Timoteosele 4:3).
Kas mitte pole ka ateismil oma osa kõlbelises kõikelubavuses või peataolekus? Eitada Jumalat tähendab ka eitada tema autoriteeti, aga samuti „kindlaid väärtusi, mida oleme kohustatud hindama”, nagu seda väljendab juuraprofessor Phillip Johnson. Nõnda siis on hakanud kõlbelisust iseloomustama suhtelisus, nii et igaüks kehtestab – kui üldse – omaenda mõõdupuud. Kahtlemata teeb selline mõttelaad ateismist nii mõnelegi meeldiva filosoofia (Laul 14:1).
Kuid tõsiasi on see, et Jumal ei kavatse igavesti sallida ei ateistlikku ega religioosset valet – samuti selle propageerijaid. * Ta tõotab: „[Kõlbeliselt ja vaimselt] õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!” (Õpetussõnad 2:21, 22). Tulemuseks on see, mida ükski inimene, inimfilosoofia ega -institutsioon eales ei saavutaks: üleüldine rahu ja õnn (Jesaja 11:9).
[Allmärkus]
^ lõik 8 Selle kohta, miks Jumal ajutiselt kurjust ja kannatusi lubab, annab hea piiblilise selgituse õpperaamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” 11. peatükk (väljaandjad Jehoova tunnistajad).
[Kast lk 6]
JUMALA VAADE USU NIMEL TEHTAVATELE HIRMUTEGUDELE
Muistsele Iisraelile määratud maad asustasid kaananlased – moraalselt rikutud rahvas, keda iseloomustas sugukõlvatus, kaasa arvatud verepilastus, pederastia ja sodoomia, samuti rituaalne laste ohverdamine (3. Moosese 18:2–27). Raamatus „Archaeology and the Old Testament” mainitakse, et väljakaevamistel „on leitud paganlikke altareid ümbritsevatest matmispaikadest tuhastunud lapseluudest koosnevaid säilmekuhjatisi, mis osutab laialtlevinud kombele [ohverdada lapsi]”. Kaananlased teenisid oma jumalaid nii sugukõlvatust harrastades kui neile oma esmasündinuid ohverdades, mainib üks Piibli käsiraamat ja lisab: „Kaananlaste linnavaremetes väljakaevamisi tegevad arheoloogid imestavad, miks Jumal neid juba varem ei hävitanud.”
See, et Jumal kaananlased hävitas, on meile tänapäeval kainestavaks meeldetuletuseks, et ta ei kavatse igavesti sallida kurja, mida tema nimel tehakse. „[Jumal] on seadnud päeva, mil tema eesmärgiks on mõista kohut asustatud maa üle õigluses,” öeldakse kirjakohas Apostlite teod 17:31.
[Pildid lk 7]
Hirmutegusid on sooritanud nii usklikud kui uskmatud
Kirik toetas Hitlerit
Punakhmeeride ohvrite kolbad Kambodžas
[Allikaviide]
AP Photo
