Kas teadus on Jumala kõrvaldanud?

BRITI filosoofi Antony Flew’d pidasid tema kaasaegsed kui ateisti 50 aastat kõrges aus. Tema 1950. aasta üllitisest „Theology and Falsification” kujunes „kõige enam taastrükitud filosoofiline väljaanne [20.] sajandil”. Aastal 1986 nimetati Flew’d „tänapäeva teismikriitikuist (Jumalasse või jumalaisse uskumise kriitikuist) tooniandvaimaks”. Niisiis oli paljude jahmatus suur, kui Flew 2004. aastal teatas, et on oma seisukohta muutnud.

Mis pani Flew’d meelt muutma? Lühidalt öeldes, teadus. Ta oli jõudnud veendumusele, et universum, loodusseadused ja elu ise ei saanud tekkida vaid juhuse läbi. Kas see on arukas järeldus?

Kust tulid loodusseadused?

Füüsik ja kirjamees Paul Davies toob välja mõtte, et teadus saab suurepäraselt hakkama sellise füüsilise nähtuse nagu vihm seletamisega. Kuid ta tõdeb: „Kui tõstatub küsimus, miks on olemas loodusseadused, pole olukord sugugi nii selge. Sedasorti küsimusi konkreetsed teaduslikud avastused suurt ei mõjuta: paljud tõesti põhjapanevad küsimused on alates tsivilisatsiooni sünnist jäänud küsimusteks, mis vaevavad meid tänapäevani välja.”

„Tähtis asjaga seotud küsimus pole mitte lihtsalt looduses ilmnevates seaduspärasustes, vaid selles, et need seaduspärasused on matemaatiliselt ülitäpsed, üldkehtivad ja vastastikuses seoses,” kirjutas Flew aastal 2007. „Einstein kõneles neist kui „mõistuslikkusest füüsilisel kujul”. Meil oleks hea küsida, kuidas loodus selliseks tervikuks sai. Seda küsimust on kindlasti teadlased alates Newtonist kuni Einsteini ja Heisenbergini küsinud ja ka sellele vastanud. Nende vastus on, et kõige taga on Jumala nõu.”

Tõsi küll, paljud väga austatud teadlased ei pea usku mõistuslikku Algpõhjusesse teaduslikuks. Teisest küljest, öelda, et universum, selle seadused ja elu on tekkinud pelgalt juhuse läbi, ei rahulda meid intellektuaalselt. Igapäevaelu kogemused ütlevad meile, et kavandatus – iseäranis ülimalt keerukas kavandatus – osutab kavandajale.

 Millesse usud sina?

Ehkki uusateistidele meeldib teaduselipu alla koonduda, jääb tõsiasjaks see, et ei ateism ega teism toetu puhtalt teadusele. Mõlemad eeldavad usku: ateism eesmärgipäratusse pimedasse juhusesse, teism mõistuslikku Algpõhjusesse. Uusateistid propageerivad arusaama, et „kõik religioossed tõdemused tähendavad pimedat usku”, nagu seda väidab Inglismaa Oxfordi ülikooli matemaatikaprofessor John Lennox. Ta lisab: „Meil on vaja tugevalt rõhutada, et nad on vääral teel.” Seega kerkib küsimus, kelle usk osutub proovikindlaks, kas ateisti või uskliku oma? Vaadelgem näiteks elu teket.

Evolutsionistid on valmis tunnistama, et elu teke jääbki müstikaks – ehkki vastuolulisi teooriaid on küllaga. Väljapaistev uusateist Richard Dawkins väidab, et kuna universumis on ilmselt hiigelhulgal planeete, oli vältimatu, et elu kusagil tekkis. Ent paljud lugupeetud teadlased pole selles sugugi kindlad. Cambridge’i professor John Barrow ütleb, et usk „elusorganismide ja mõistuse evolutsiooni” viib „igal etapil umbteele. On olemas lihtsalt sedavõrd palju takistusi, mis ei laseks elul keerukas ja vaenulikus keskkonnas areneda, et oleks selge tobedus oletada, et piisava hulga süsiniku ja aja korral on kõik võimalik”.

Unustada ei tohi ka seda, et elu ei tähenda pelgalt valikut keemilisi elemente. See põhineb hoopis erakordselt keerukas vormis infol, mis on kodeeritud DNA-sse. Seega, kui kõneleme elu päritolust, kõneleme ka bioloogilise informatsiooni päritolust. Mis on ainuke meile teadaolev infoallikas? Lühidalt öeldes, mõistuslikkus. Kas saaksid pimedad juhused luua keerukat informatsiooni, nagu arvutiprogrammi, algebravalemit, entsüklopeediat – kas või koogiretsepti? Muidugi mitte. Mis aga puutub keerukusse ja tõhususse, pole ükski neist võrreldavgi elusorganismide geneetilisse koodi talletunud infoga.

Algpõhjuseks õnnelik juhus – kas tõesti teaduslik seisukoht?

Ateistide seisukohalt, nagu seda selgitab Paul Davies, „on ja jääb universum müstiliseks ning vaid juhus tegi elu võimalikuks”. „Kui asi oleks olnud teisiti, poleks meid siin selle üle vaidlemas,” ütlevad ateistid. „Universumi süvaaluspõhjaks võib või võib ka mitte olla ühtsus, kuid pole olemas ei kavandatust, eesmärgipärasust ega üldse mingit mõtet – vähemalt midagi, millel meie jaoks tähtsust oleks.” Davis märgib: „Sellise seisukoha eeliseks on see, et sellele on kerge toetuda – või selle abil küsimusest üldse kõrvale puigelda”, mis tähendab, et see pakub mugavat moodust vältida probleemi käsitlemist.

Molekulaarbioloog Michael Denton teeb oma raamatus „Evolution: A Theory in Crisis” järelduse, et evolutsiooniteooria „on pigem keskaegne astroloogiaprintsiip kui tõsiseltvõetav ... teaduslik teooria”. Ka viitab ta darvinistlikule evolutsioonile kui ühele meie aja suurimale müüdile.

Tõepoolest, kuulutades algpõhjuseks õnneliku juhuse, kiputakse kalduma müstikasse. Kujutlegem järgmist pilti: arheoloog leiab  tahumata kivi, mis on enam-vähem täisnurkne. Ta võib sellist väliskuju juhuse asjaks pidada, mis oleks ka mõistlik. Kuid hiljem leiab ta kivi, millele on antud inimese büsti kuju kõige peenemate üksikasjadeni. Kas seda leidu peaks ta juhuslikult tekkinuks? Muidugi mitte. Loogika ütleb talle, et keegi on selle teinud. Piibel kasutab samasugust seletuskäiku: „Iga maja [on] kellegi ehitatud, aga Jumal on see, kes on ehitanud kõik” (Heebrealastele 3:4). Kas oled selle seisukohaga päri?

Lennox kirjutab: „Mida enam me universumit tundma õpime, seda usaldusväärsemaks saab meie olemasolu põhjuse parima selgitusena hüpotees, et on olemas Looja Jumal, kes on universumi eesmärgipäraselt kavandanud.”

On kahetsusväärne, et lisaks muule on usku Jumalasse õõnestanud tema nimel toime pandud kurjad teod. Sellest tulenevalt on jõutud järeldusele, et inimkond saaks ilma religioonita paremini hakkama. Mida sina arvad?