MÕNISADA aastat tagasi viis hirm nõiakunsti ees Euroopas nõiajahi ja hukkamisteni. Peamiselt levis nõiajaht Prantsusmaal, Põhja-Itaalias, Saksamaal, Šveitsis ja Madalmaades (Belgia, Holland ja Luksemburg). „Euroopas ja Euroopa kolooniates suri kümneid tuhandeid inimesi” ning „miljoneid piinati, vahistati, kuulati üle, vihati, süüdistati ja hoiti hirmu all,” öeldakse raamatus „Witch Hunts in the Western World” (Nõiajaht läänemaailmas). * Kuidas selline paranoiline hirm alguse sai ja mis seda toitis?

Nõiajahis oli suur roll inkvisitsioonil. Selle rajas roomakatoliku kirik 13. sajandil eesmärgiga „pöörata ärataganejad taas usku ning vältida usust taganemist,” selgitab raamat „Der Hexenwahn” (Nõiamaania). Inkvisitsioon oli justkui kirikupolitsei.

1484. aasta 5. detsembril andis paavst Innocentius VIII välja bulla ehk määruse, mis mõistis nõidumise hukka. Samuti volitas ta probleemiga võitlema kaks inkvisiitorit: Jakob Sprengeri ja Heinrich Krameri (viimane tuntud ka ladinakeelse nimega Henricus Institoris). Need kaks meest andsid välja raamatu pealkirjaga „Malleus Maleficarum” ehk „Nõiahaamer”. Nii katoliiklastele kui ka protestantidele sai see raamat nõiakunsti vallas autoriteediks. Selles sisalduvad väljamõeldud nõialood toetusid rahvapärimustele. Samuti sisaldas see teoloogilisi ja seaduslikke argumente nõiakunsti vastu ning juhendeid, kuidas nõidasid avastada ja hävitada. „Nõiahaamrit” on kirjeldatud kui „kõige õelamat ja . . . kahjustavamat raamatut kirjanduse ajaloos.”

Kellegi nõiduses süüdistamiseks polnud  vaja mingisuguseid tõendeid. Raamatus „Hexen und Hexenprozesse” (Nõiad ja nõiaprotsessid) märgitakse, et kohtuprotsesse „peeti vaid selleks, et panna süüdistatavat veenmise, surve või jõu abil end süüdi tunnistama”. Piinamine oli üldlevinud.

Raamatu „Nõiahaamer” ja paavst Innocentius VIII bulla tulemusel puhkesid Euroopas suured nõiajahid. Nõiajahti hoogustas veelgi uus tehnikasaavutus, trükipress, mis aitas sellel maanial kanduda koguni üle Atlandi ookeani Ameerikasse.

Tublisti üle 70 protsendi süüdistatavatest olid naised, eriti lesed, kellel polnud kedagi, kes nende eest seisaks. Süüdistati nii eakaid, vaeseid kui ka naisi, kes tegelesid ravimtaimedega — eriti kui nendest abi polnud. Turvaliselt ei saanud end keegi tunda, oli ta siis rikas või vaene, mees või naine, lihtrahva hulgast või prominent.

Neid, keda peeti nõidadeks, süüdistati kõiksuguses kurjuses. Arvati, et nad „põhjustasid öökülmasid ning tigude ja tõukude vohamist, et hävitada seemned ja viljad”, öeldakse Saksa ajakirjas Damals. Kui viljapõldu tabas rahesadu, lehm ei andnud piima, mees oli suguvõimetu või naine ei saanud lapsi, olid selles kindlasti süüdi nõiad.

Mille järgi tehti kindlaks, kes on nõid? Mõned nõiduses kahtlustatavad seoti kinni ja visati „õnnistatud” külma vette. Kui nad vajusid põhja, tunnistati nad süütuks ja tõmmati välja. Kui nad jäid pinnale, peeti neid nõidadeks ja hukati kohapeal või anti üle kohtupidamiseks. Teisi kaaluti, kuna arvati, et nõiad on kerged või ei kaalu üldse midagi.

Nõia tuvastamiseks otsiti ka Saatana märki, mis pidi olema „käegakatsutav jälg, mille jättis Saatan, kui ta oli nõiaga lepingu teinud”, ütleb raamat „Witch Hunts in the Western World”. Märgi leidmiseks „aeti maha kõik süüdistatava juuksed ning vaadati hoolikalt üle kogu ta keha” — ja seda kõike avalikult. Seejärel torgati nõel leitud kohta, milleks võis olla näiteks sünnimärk, tüügas või arm. Kui torge ei teinud valu või sealt ei tulnud verd, peeti seda Saatana märgiks.

Nõiajahti propageerisid nii katoliiklikud kui ka protestantlikud valitsused, kusjuures mõnes piirkonnas olid protestantlikud valitsejad katoliiklikest isegi karmimad. Aja jooksul hakati nõiajahti siiski ratsionaalsemalt suhtuma. Näiteks 1631. aastal kirjutas jesuiidi preester Friedrich Spee, kes oli olnud tunnistajaks paljude nõidadeks peetud inimeste elusalt põletamisele, et tema arvates olid nad kõik süüta. Ta hoiatas, et kui nõiajaht jätkub samas hoos, jääb kogu Saksamaa peagi inimtühjaks. Samal ajal hakkasid arstid mõistma, et näiteks krambihood võivad olla seotud terviseprobleemidega, mitte deemonite meelevallaga. 17. sajandi jooksul vähenes nõiaprotsesside arv märgatavalt ning sajandi lõpuks olid need lakanud.

Mida võime meie sellest koledast ajajärgust õppida? Üks peamine õppetund on järgmine: kui need, kes pidasid end kristlasteks, hakkasid Jeesus Kristuse puhta õpetuse asemel juurutama usuvalesid ja ebausku, avasid nad ukse otsatule kurjusele. Piibel hoiatas juba ammu, et selliste ustavusetute meeste pärast, kes toovad teotust kristlusele, „hakatakse tõe teest põlastavalt rääkima” (2. Peetruse 2:1, 2).