AASTAL 2010 voolas pärast puurtorni plahvatust ja põhjaminekut Mehhiko lahte ligikaudu 800 miljonit liitrit toornaftat. Kummatigi oli juba umbes poole aasta pärast suur osa reostusest kadunud. Kuidas see on võimalik?

Mõtteainet. Uuringud on näidanud, et suur hulk erinevaid merebaktereid suudab lagundada nafta koostises olevaid pika süsinikuahelaga molekule. Professor Terry Hazen, keskkonna mikrobioloogia ekspert, kirjeldas neid organisme kui „sihtmärki otsivaid rakette”. Osaliselt tänu just neile organismidele on Mehhiko lahe seisund paranenud.

„Teatud mõttes pole sugugi üllatav, et meres elab naftat õgivaid mikroobe,” ütleb seda teemat käsitlev BBC artikkel. On ju „looduses naftat juba miljoneid aastaid ookeanipõhjast vette immitsenud”.

On tõsi, et inimeste püüded naftareostusi kõrvaldada on kandnud vilja. Kuid ka parimad ponnistused selles vallas võivad teha rohkem halba kui head. Keemilised dispergendid (hajutusained) pärsivad looduslikke naftat lagundavaid protsesse. Pealegi on need kemikaalid mürgised ja tekitavad pikaajalisi keskkonnakahjustusi. Seevastu looduse suutlikkus naftat lagundada, muu hulgas naftast toituvate bakterite kaasabil, võimaldab merel käivitada isepuhastusprotsessi, millel pole kahjulikke kõrvalmõjusid nagu kunstlikel meetoditel. *

Mida sina arvad? Kas meres elutsevate mikroorganismide võime naftat lagundada on tekkinud juhuse läbi või on see kellegi kavandatud?