Me kõik oleme esimese inimese Aadama järeltulijad ja seega üks pere. Pereliikmed peaksid üksteist armastama ja austama, tänapäeval aga pole see sugugi alati nii. Ent mida ootab meilt Jumal?

„Armastage oma ligimest nagu iseennast.” (3. MOOSESE 19:18.)

„Armastage oma vaenlasi.” (MATTEUSE 5:44.)

Jumal kirjeldab armastust tekstis 1. Korintlastele 13:4–7 järgmiselt.

„Armastus on kannatlik ja lahke.”

Kuidas sa end tunned, kui teised on sinuga kannatlikud ja lahked ega saa su peale kergesti pahaseks?

„Armastus ei ole kade [ega armukade].”

Kuidas sa end tunned, kui keegi sind kadestab või umbusaldab?

Armastus „ei taotle omakasu”.

Kuidas sa end tunned, kui teised sinust lugu peavad ega suru peale oma arvamust?

Armastus „ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta”.

Jumal andestab meile, kui me oma patte kahetseme. „Ta ei otsi aina meis vigu, ei pea viha igavesti.” (Laul 103:9.) Meil on hea meel, kui keegi, kellele oleme haiget teinud, meile andestab. Kas ei peaks meiegi lahkelt teistele andestama? (Laul 86:5.)

Armastus „ei tunne rõõmu sellest, mis on väär”.

Kellelegi meist ei meeldi, kui teised tunnevad kahjurõõmu, kui meil elus midagi viltu veab. Seepärast ei peaks ka meie tundma heameelt, kui kellelgi läheb halvasti, isegi kui see inimene on käitunud meiega inetult.

Jumal õnnistab meid, kui armastame kõiki inimesi olenemata nende rahvusest või religioonist. Ligimesearmastust saame väljendada muu hulgas sellega, et oleme abivalmid.