1., 2. a) Milliste raskustega paljud välismaalased silmitsi seisavad? (Vaata pilti artikli alguses.) b) Mida kutsub Piibel kristlasi üles tegema ning milliseid küsimusi me käsitlema hakkame?

ROHKEM kui 30 aastat tagasi kolis Osei ^[1], kes polnud tollal meie vend, Ghanast Euroopasse. Ta meenutab: „Mõistsin peagi, et enamik inimesi ei hooli minust. Kliima oli samuti üsna šokeeriv. Kui läksin lennujaamast välja, olin esimest korda elus külma käes ning hakkasin lausa nutma.” Kuna Osei rääkis kehvasti kohalikku keelt, ei leidnud ta rohkem kui aasta jooksul korralikku tööd. Ta oli perest eemal ning tundis seetõttu üksildust ja koduigatsust.

² Kui sina oleksid sellises olukorras, siis kuidas sa sooviksid, et teised sind kohtleksid? Kas sa ei tahaks, et sind võetaks kuningriigisaalis soojalt vastu hoolimata sinu rahvusest või nahavärvist? Õigupoolest kutsub Piibel tõelisi kristlasi üles osutama „armastust võõraste vastu”. (Heebr. 13:2, allmärkus.) Siin artiklis käsitleme järgmisi küsimusi. Kuidas  suhtub Jehoova võõrastesse? Miks võib meil olla vaja oma suhtumist võõrastesse muuta? Ja kuidas me saame aidata välismaise päritoluga inimestel tunda end meie koguduses koduselt?

3., 4. Mismoodi pidi Jumala muistne rahvas kirjakoha 2. Moosese 23:9 järgi muulasi kohtlema ja miks?

³ Pärast seda, kui Jehoova päästis iisraellased Egiptusest, andis ta neile seaduskogu, kus pöörati erilist tähelepanu nendega kaasa tulnud paljude mitteiisraellaste heaolule. (2. Moos. 12:38, 49; 22:21.) Muulaste elu pole üldjuhul kerge. Seetõttu hoolitses Jehoova armastavalt teistest rahvastest inimeste eest. Näiteks andis ta neile õiguse teha järelnoppimist. (3. Moos. 19:9, 10.)

⁴ Jehoova ei andnud iisraellastele muulaste austamiseks käsku, vaid püüdis neis kaastunnet äratada. (Loe 2. Moosese 23:9.) Nad ju teadsid, mida tähendab olla muulane. Ilmselt hoidsid egiptlased oma rahvusliku uhkuse ja usuliste eelarvamuste tõttu heebrealastest eemale juba enne nende orjapõlve. (1. Moos. 43:32; 46:34; 2. Moos. 1:11–14.) Iisraellased olid saanud ise maitsta muulase kibedat elu ning nüüd ootas Jehoova neilt, et nad kohtleksid endi seas elavaid muulasi samamoodi nagu iisraellasi. (3. Moos. 19:33, 34.)

5. Mis aitab meil olla välismaalastest siiralt huvitatud, nii nagu seda on Jehoova?

⁵ Pole mingit kahtlust, et Jehoova on tänapäeval huvitatud välismaise päritoluga inimestest, kes käivad meie koosolekutel. (5. Moos. 10:17–19; Mal. 3:5, 6.) Kui mõtleme nende raskustele, näiteks diskrimineerimisele või keelebarjäärile, ajendab see meid olema nende vastu lahked ja osavõtlikud. (1. Peetr. 3:8.)

6., 7. Mis näitab, et esimese sajandi kristlased õppisid juurima endast välja eelarvamusi?

⁶ Esimese sajandi kristlased õppisid juurima endast välja tugevaid eelarvamusi, mis olid juutide seas levinud. Nädalatepühal aastal 33 osutasid Jeruusalemmas elavad juudikristlased külalislahkust eri maadest pärit uutele kristlastele. (Ap. t. 2:5, 44–47.) Nende hooliv suhtumine teistest maadest pärit usukaaslastesse näitas, et nad said aru, mida tähendab külalislahkus: see on „armastus võõraste vastu”.

⁷ Kui varakristlik kogudus kasvas, kerkis esile üks probleem. Kreeka keelt kõnelevad juudid kurtsid, et nende leskedega ei arvestata. (Ap. t. 6:1.) Apostlid määrasid olukorda lahendama seitse meest, kes pidid tagama, et kedagi ei koheldaks ebaõiglaselt. Kõigil neil meestel olid kreeka nimed, mis näib viitavat sellele, et apostlid tahtsid maandada pingeid, mis võisid olla algkristlaste seas tekkinud nende erineva päritolu tõttu. (Ap. t. 6:2–6.)

8., 9. a) Mis võib näidata, et meis on rassismi või natsionalismi sugemeid? b) Mis tuleb meil oma südamest välja juurida? (1. Peetr. 1:22.)

⁸ Tahes-tahtmata avaldab meile kõigile suurt mõju meie kultuur. (Rooml. 12:2.) Tõenäoliselt oleme kuulnud, kuidas naabrid ning töö- ja koolikaaslased on halvustanud muust rahvusest või teise nahavärviga inimesi. Kas sellised eelarvamused mõjutavad ka meid? Ja kuidas me reageerime, kui keegi teeb nalja meie rahvuse üle, liialdades ehk  mingi kultuurilise iseärasuse kirjeldamisel?

⁹ Apostel Peetrus suhtus mõnda aega mittejuutidesse eelarvamusega, kuid ajapikku õppis ta enda südamest selliseid negatiivseid tundeid välja rookima. (Ap. t. 10:28, 34, 35; Gal. 2:11–14.) Kui meie avastame enda juurest rassismi või natsionalismi ilminguid, tuleks meil teadlikult pingutada, et niisugused tunded oma südamest välja juurida. (Loe 1. Peetruse 1:22.) Võiksime mõelda sellele, et keegi meist pole päästet ära teeninud; me oleme kõik ebatäiuslikud inimesed sõltumata oma rahvusest. (Rooml. 3:9, 10, 21–24.) Miks suhtuda siis kellessegi üleolevalt? (1. Kor. 4:7.) Me peaksime olema samasuguse hoiakuga nagu Paulus, kes pani püha vaimuga võitud usukaaslastele südamele, et nad pole enam „võõrad ega muulased, vaid ... Jumala pere liikmed”. (Efesl. 2:19.) Kui püüame saada lahti eelarvamustest teistsuguse taustaga inimeste vastu, aitab see meil kahtlemata riietuda uude isiksusse. (Kol. 3:10, 11.)

10., 11. Kuidas jäljendas Boas Jehoova suhtumist võõrastesse?

¹⁰ Ustav jumalateenija Boas jäljendas Jehoova suhtumist võõrastesse. Kui ta läks lõikuse ajal oma põlde üle vaatama, märkas ta töökat moablannat Rutti, kes tema lõikajate järel mahapudenenud viljapäid korjas. Kuuldes, et naine oli palunud järelnoppimiseks luba, kuigi tal oli selleks täielik õigus, oli Boas nii helde, et käskis lausa vihkudest viljapäid välja tõmmata, et Rutt saaks neid korjata. (Loe Rutt 2:5–7, 15, 16.)

¹¹ Boase ja Ruti vahelisest vestlusest ilmneb, et sellele tublile mehele läks korda Ruti kui muulase täbar olukord. Näiteks palus ta Rutil töötada koos tema tüdrukutega, et töömehed põllul teda ei tülitaks. Boas hoolitses ka selle eest, et Rutt saaks korralikult süüa ja juua, justnagu palgatöölised. Lisaks ei rääkinud ta selle vaese võõramaa naisega lugupidamatult, vaid julgustas teda. (Rutt 2:8–10, 13, 14.)

12. Millist mõju võib meie lahke hoiak võõramaalastele avaldada?

¹² Boas polnud Ruti vastu lahke mitte ainult seepärast, et Rutt hoolitses isetult oma ämma Noomi eest, vaid ka seetõttu, et naisest oli saanud Jehoova teenija. Õigupoolest avaldus Boase lahkuses Jehoova truu armastus naise vastu, kes oli otsinud varju Iisraeli Jumala tiibade alt. (Rutt 2:12, 20; Õpet. 19:17.) Samamoodi aitab meie lahke hoiak tänapäeval kõiksugustel inimestel tõde ära tunda ning tajuda, kui palju Jehoova neid armastab. (1. Tim. 2:3, 4.)

13., 14. a) Miks tuleks meil võtta eesmärgiks tervitada kuningriigisaalis võõramaalasi? b) Mida sa võiksid teha, kui kõhkled pöörduda teisest kultuurist pärit inimeste poole?

¹³ Me saame ilmutada armastust võõramaalaste vastu sellega, et tervitame neid kuningriigisaalis soojalt. Immigrandid, kes on viibinud riigis alles lühikest aega, on mõnikord ujedad ning hoiavad omaette. Nad võivad oma tausta või majandusliku olukorra tõttu tunda end teisest rassist või rahvusest inimestest alamatena. Seepärast peaksime ise minema neid sõbralikult tervitama ning nende vastu siirast huvi ilmutama. Keeleõppe rakendus nimega JW Language võib aidata sul õppida, kuidas tervitada  neid nende emakeeles. (Loe Filiplastele 2:3, 4.)

¹⁴ Võib-olla sa kõhkled pöörduda teisest kultuurist pärit inimeste poole. Et sääraseid tundeid hajutada, võiksid öelda neile midagi enda kohta. Sa võid üsna pea märgata, et teil on ühiseid jooni rohkem kui erinevusi, olgu need erinevused siis tegelikud või kujuteldavad. Tõenäoliselt mõistad sedagi, et igal kultuuril on oma tugevad ja nõrgad küljed.

15. Mis aitab meil olla mõistvamad nende suhtes, kes kohanevad eluga uues riigis?

¹⁵ Et aidata teistel koguduses end koduselt tunda, mõtle, millist kohtlemist ootaksid sina, kui oleksid mõnes välisriigis. (Matt. 7:12.) Ole kannatlik nendega, kes eluga uues riigis alles kohanevad. Me ei pruugi kohe täielikult mõista nende mõtte- või käitumisviisi. Ära oota, et nad hakkaksid mõtlema ja käituma meie moodi, vaid võta neid sellistena, nagu nad on. (Loe Roomlastele 15:7.)

16., 17. a) Mida teha, et saada tuttavamaks teisest kultuurist pärit inimestega? b) Millistel praktilistel viisidel me saaksime aidata oma koguduses olevaid välismaalasi?

¹⁶ Meil on lihtsam võõramaalastega vestelda, kui õpime midagi nende kodumaa või kultuuri kohta. Võiksime võtta pere piibliõhtul aega, et uurida oma koguduse välismaalaste või meie kuulutustööterritooriumil elavate immigrantide kultuuri. Veel üks võimalus, kuidas teisest rahvusest inimestega tuttavamaks saada, on kutsuda neid enda juurde külla. Kuna Jehoova on „mittejuutidele usu ukse avanud”, siis kas ei võiks meie avada oma koduust võõramaalastest usukaaslastele? (Ap. t. 14:27; Iiob 31:32; Gal. 6:10.)

 ¹⁷ Kui veedame ühiselt aega mõne välismaa perega, mõistame paremini, mida tähendab neile uue kultuuriga kohanemine, ning hakkame nende pingutusi rohkem hindama. Vahest näeme, et nad vajavad praktilist abi keele õppimisel. Samuti võime jagada neile infot asutuste kohta, mis aitavad leida elu- või töökohta. Niisugune abi võib meie usukaaslastele olla väga väärtuslik. (Õpet. 3:27.)

18. Kuidas on Rutt võõramaalastele eeskujuks lugupidamise ja tänulikkuse ilmutamisel?

¹⁸ Muidugi peaksid võõramaalased ka ise arvestama uue maa kultuuriga. Rutt oli selles heaks eeskujuks. Esiteks näitas ta lugupidamist oma uue kodupaiga kommete vastu, küsides järelnoppimiseks luba. (Rutt 2:7.) Ta ei pidanud järelnoppimise õigust enesestmõistetavaks ega arvanud, et teised võlgnevad talle midagi. Teiseks oli ta väga tänulik talle antud abi eest. (Rutt 2:13.) Kui võõramaalastel on samasugune hoiak, siis on tõenäolisem, et nad võidavad kohalike inimeste ja usukaaslaste lugupidamise.

19. Miks tuleks meil võõraid armastavalt kohelda?

¹⁹ Me oleme rõõmsad, et Jehoova on oma armust lasknud head sõnumit kuulda kõiksugustel inimestel. Oma kodumaal ei olnud neil ehk võimalust Piiblit uurida ega Jehoova rahvaga vabalt läbi käia. Ent nüüd, kui neil on see võimalus, kas ei peaks me neid aitama, et nad ei tunneks end meie keskel võõrana? Kui osutame nende vastu armastust – kuigi meil ei pruugi olla võimalik anda neile nii palju ainelist ja praktilist abi, kui sooviksime –, peegeldame Jehoova armastust nende vastu. Võtkem siis Jumal endale eeskujuks ning tehkem oma parim, et võõrad tunneksid end meie keskel koduselt. (Efesl. 5:1, 2.)