Olen sündinud Kanadas Québeci provintsis Québeci linnas. Sealkandis kõneldakse prantsuse keelt. Lapsepõlvest mäletan oma isa Louis’ ja ema Zélia hoolt ja armastust. Mu isa oli tagasihoidliku loomuga mees, kellele meeldis lugeda. Ja kuna mulle meeldis kirjutada, lootsin saada ajakirjanikuks.

Kui olin umbes 12-aastane, tuli meile külla mu isa töökaaslane Rodolphe Soucy. Ta oli koos oma sõbraga ja nad mõlemad olid Jehoova tunnistajad. Ma ei teadnud tunnistajatest palju ega olnud nende religioonist eriti huvitatud. Ometi avaldas mulle muljet see, kui hästi nad oskasid meie küsimustele Piibli abil vastata. Ema-isa olid samuti vaimustatud. Niisiis nõustusime piibliuurimisega.

Käisin tollal katoliiklikus koolis. Vahetevahel rääkisin ka klassikaaslastele sellest, mida olin Piiblit uurides teada saanud. Lõpuks kuulsid sellest õpetajad, kes olid ühtlasi preestrid. Nad ei võtnud kätte Piiblit ega üritanud minu väiteid kummutada. Selle asemel nimetas üks õpetaja mind kogu klassi ees mässajaks. Ehkki too vahejuhtum oli päris pingeline, sain tänu sellele aru, et nende usuline õpetus ei põhine Piiblil. Mõistsin, et see kool pole mulle. Vanemate loal läksin õppima teise kooli.

Uurisin Piiblit edasi, kuid suuri edusamme ma ei teinud, sest kartsin ukselt uksele  kuulutada. Katoliku kirikul oli väga suur mõjuvõim ja nad osutasid meie tööle tulist vastupanu. Québeci peaminister Maurice Duplessis oli samuti kirikuga mestis. Ta toetas rahvajõuke, kes Jehoova tunnistajaid kimbutasid ja lausa ründasid. Kuulutustöö tegemine nõudis tollal tõelist julgust.

Üks vend, kes aitas mul kartustest jagu saada, oli Gileadi kooli 9. kursusel õppinud John Rae. Ta oli suurte kogemustega tagasihoidlik vend, kellega oli kerge jutu peale saada. Ta andis mulle harva otsekohest nõu, kuid tema eeskuju oli nakkav. John purssis prantsuse keelt. Läksin temaga tihti kuulutama ja olin talle prantsuse keelega abiks. Johniga koos veedetud aeg aitas mul lõpuks saada Jehoova teenijaks. Lasin end ristida 26. mail 1951, kümme aastat pärast esimest kokkupuudet tunnistajatega.

Meie väike kogudus Québecis koosnes peamiselt pioneeridest. Nii sain innustust ka ise pioneeritööd alustada. Tollal tegime ukselt uksele tööd vaid Piibli abil ja seega tuli seda tööriista oskuslikult kasutada. Püüdsin end Piibliga paremini kurssi viia, et oskaksin tõde kaitsta. Kuid paljud polnud nõus Piiblisse isegi pilku heitma, kui sellel polnud katoliku kiriku heakskiitu.

Aastal 1952 abiellusin tubli kohaliku õe Simone Patryga. Kolisime Montréali ja meile sündis tütar Lise. Olin enne abiellumist pioneerteenistuse lõpetanud, kuid püüdsime elada lihtsat elu, et võiksime koguduse tegevuses koos perega aktiivselt kaasa lüüa.

Kümne aasta pärast hakkasin taas tõsisemalt mõtlema teenistuse laiendamise peale. 1962. aastal olin ühe kuu Kanada Peetelis, kus korraldati kuningriigi teenistuskool kogudusevanematele. Mind pandi ühte tuppa vend Camille Ouellette’iga. Camille’i ind kuulutustöös oli muljet avaldav, arvestades, et ta oli pereisa. Sel ajal oli Québecis üsna ennekuulmatu, et mõni lapsevanem oleks teinud pioneeritööd. Ent just see oli Camille’i eesmärk. Ta innustas mind mõtlema oma olukorra peale. Mõne kuu pärast leidsin, et mul on  võimalik taas üldpioneerina teenida. Mitte kõik polnud seda meelt, et see on hea otsus. Kuid ma asusin oma plaani kohaselt tegutsema, olles kindel, et Jehoova õnnistab minu püüdlusi.

Aastal 1964 määrati meid Simone’iga eripioneerideks meie kodulinna Québeci. Teenisime seal mitu aastat. Selleks ajaks oli kuulutustöö tegemine muutunud lihtsamaks, kuid vastupanu polnud täielikult kadunud.

Ühel laupäeva pärastlõunal olin kuulutamas Québeci lähedal asuvas väikelinnas nimega Sainte-Marie, kui mind ühtäkki vahistati. Politseinik viis mind jaoskonda ja pani trellide taha, kuna olin teinud majast majja kuulutustööd ilma loata. Hiljem viidi mind imposantse olemisega kohtuniku Baillargeoni ette. Ta küsis, kes mind kohtus esindab. Kui mainisin nime Glen How, ohkas ta närviliselt: „Oo ei! Ainult mitte tema!” Glen How oli Jehoova tunnistajaid palju kordi kohtus edukalt kaitsnud. * Peagi andis kohus teada, et minu vastu esitatud süüdistustest on loobutud.

Kuna meie tööle Québecis osutati vastupanu, oli raske leida koosolekute pidamiseks sobivaid üüripindu. Meie väike kogudus pidi leppima ühe vana kõleda garaažiga. Kasutasime kargetel talvedel õliradiaatorit, et natukenegi sooja saada. Tihti kogunesime selle ümber juba mõni tund enne koosoleku algust ja jagasime üksteisega julgustavaid lugusid kuulutustöölt.

On nii tore mõelda sellele, kuidas kuulutustöö on aastate jooksul edenenud. 60-ndatel oli Québeci linnas, Côte-Nordi piirkonnas ja Gaspé poolsaarel mõni üksik väike kogudus. Nüüd on selles kandis kaks ringkonda ning vennad-õed saavad koguneda ilusates kuningriigisaalides.

1970. aastal paluti meil Simone’iga hakata tegema ringkonnatööd. Aastal 1973 määrati meid piirkonnatööle. Noil aastatel õppisin palju sellistelt võimekatelt reisivatelt ülevaatajatelt nagu Laurier Saumur * ja David Splane *. Pärast igat kokkutulekut andsime Davidiga teineteisele soovitusi õpetamisoskuse parandamiseks. Mäletan, kuidas ükskord David sõnas mulle: „Léonce, mulle meeldis su lõpukõne. See oli hea, kuid mina oleksin teinud kogu sellest materjalist kolm kõnet.” Kippusin oma kõnedesse liiga palju infot kuhjama. Mul oli vaja õppida keskenduma olulisemale ja rääkida lühemalt.

Piirkonnaülevaatajate üks ülesanne oli  julgustada ringkonnaülevaatajaid. Kuid paljud kuulutajad Québeci provintsis tundsid mind hästi ja tahtsid külastusnädalal minuga kuulutada. Mulle meeldis olla nendega teenistuses. Ent probleem oli selles, et mul ei jäänud piisavalt aega ringkonnaülevaataja jaoks. Kord tuletas üks ringkonnaülevaataja mulle meelde: „On nii tore, et sa võtad vendade-õdede jaoks aega, kuid ära unusta, et see on minu nädal. Mina vajan samuti julgustust!” See lahke nõuanne aitas mul olla tasakaalukam.

1976 oli traagiline aasta minu elus. Minu kallis naine Simone jäi raskelt haigeks ja suikus surmaunne. Tänu ennastohverdavusele ja armastusele Jehoova vastu oli ta mulle imetore kaaslane. Tema kaotusega aitas mul leppida see, et veetsin palju aega teenistuses. Olen Jehoovale väga tänulik, et ta mind sel raskel ajal toetas. Hiljem abiellusin Carolyn Elliottiga, innuka inglise keelt kõneleva pioneerõega, kes oli kolinud Québeci kuulutama. Carolyn on väga lahke ja tunneb teiste vastu siirast huvi, eriti nende vastu, kes on ujedad või üksildased. Ta oli mulle reisiva ülevaataja töös suureks abiks.

1978. aasta jaanuaris paluti mul juhatada pioneerteenistuse kooli esimest kursust Québecis. Olin suures pabinas, sest õppekava oli uus nii õpilastele kui ka mulle. Õnneks oli esimesel kursusel palju kogenud pioneere. Kuigi olin õpetaja, õppisin õpilastelt palju.

Hiljem samal aastal peeti Montréali olümpiastaadionil rahvusvaheline kokkutulek teemal „Võidukas usk”. Kohal oli üle 80 tuhande inimese! Québecis polnud toimunud ühtegi nii suurt kokkutulekut. Kuna mind määrati pressiosakonda, vestlesin  paljude ajakirjanikega. Oli ütlemata meeldiv näha nii palju positiivset meediakajastust. Televisioonis ja raadios läks eetrisse rohkem kui 20 tunni jagu intervjuusid ning ajalehtedes ilmus sadu artikleid. Tõesti võimas!

Veel üks suur muudatus minu elus toimus aastal 1996. Olin ristimisest saadik teeninud Québecis, kus räägitakse peamiselt prantsuse keelt. Kuid siis määrati mind Toronto kanti ingliskeelse piirkonna ülevaatajaks. Ma ei tundnud end üldse pädevana. Pelgalt mõte sellest, et pean hakkama oma vigases inglise keeles kõnesid esitama, pani mul südame puperdama. Mul oli vaja rohkem toetuda Jehoovale ja tihedamini palvetada.

Nüüd tagantjärele võin öelda, et mul polnud muretsemiseks põhjust. Need kaks aastat olid suurepärased. Carolyn aitas kannatlikult mul inglise keelt lihvida ning ka vennad olid väga mõistvad ja toetavad. Saime lühikese ajaga juurde palju sõpru.

Lisaks muudele ülesannetele ja kokkutulekute ettevalmistamisele tegin tihti reede õhtuti tunnikese ukselt uksele kuulutustööd. Mõni võib imestada, miks minna kuulutama õhtul enne kokkutulekut. Kuid mõnusad vestlused kuulutustööl mõjusid mulle väga värskendavalt. Kuulutustöö tegemine tõstab siiani mu tuju.

Aastal 1998 määrati meid Carolyniga eripioneerideks Montréali. Korraldasin aastaid kuulutustööd avalikes kohtades ning suhtlesin ajakirjanikega, et kummutada eelarvamusi Jehoova tunnistajate suhtes. Meile Carolyniga meeldib eriti kuulutada välismaalastele, kes on just Kanadasse kolinud ja kes on üldiselt meeleldi valmis Piibli teemadel vestlema.

Need 68 aastat, mil olen Jehoovat teeninud, on olnud imelised. Mul on ääretult hea meel, et õppisin kuulutustööd armastama ja et olen saanud aidata paljudel Jehoovat teenima hakata. Kui mu tütar Lise ja tema abikaasa olid oma lapsed suureks kasvatanud, alustasid nad pioneerteenistust. On südantsoojendav näha Lise’i indu kuulutustöös. Olen eriti tänulik usukaaslastele, kes oma eeskuju ja nõuannetega aitasid mul vaimselt kasvada ja Jehoova teenistuses mitmesuguseid ülesandeid täita. Olen mõistnud, et meil on võimalik täita püsivalt Jehoova organisatsiooni antud ülesannet üksnes siis, kui toetume Jehoova võimsale pühale vaimule. (Laul 51:11.) Olen Jehoovale nii tänulik, et ta on lubanud mul ülistada tema nime. (Laul 54:6.)