Nad olid tagakiusamistes võidukad

FRIEDA JESS on sündinud 1911. aastal Taanis, kust ta kolis koos oma vanematega Husumi Põhja-Saksamaal. Aastaid hiljem hakkas ta tööle Magdeburgis ja 1930. aastal ristiti ta kui piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti. Hitler tuli võimule aastal 1933, mis tähendas Frieda jaoks seda, et järgneva 23 aasta jooksul pidi ta taluma kahe totalitaarse valitsuse väärkohtlemist.

1933. aasta märtsis kuulutas Saksamaa valitsus välja üldvalimised. Hamburgi lähistel paikneva Neuengamme koonduslaagri memoriaalmuuseumi direktor dr Detlef Garbe selgitab: „Natsionaalsotsialistid soovisid sundida enamust toetama oma kantslerit ja füürerit Adolf Hitlerit.” Jehoova tunnistajad järgisid Jeesuse manitsust jääda poliitiliselt erapooletuks ning mitte ’olla maailmast’, seega nad ei hääletanud. Mis oli tagajärg? Jehoova tunnistajate tegevus keelustati. (Johannese 17:16.)

Frieda jätkas kristlikku tegevust salaja ning osales isegi ajakirja „Vahitorn” trükkimises. „Mõned ajakirjad toimetati salaja kaasusklikele, kes olid koonduslaagrites,” sõnab ta. 1940. aastal ta arreteeriti ning Gestapo kuulas ta üle, misjärel ta istus mitu kuud üksikvangistuses. Kuidas ta vastu pidas? Ta sõnab: „Palve oli minu päästerõngas. Ma alustasin palvega vara hommikul ja palvetasin päeva jooksul veel korduvalt. See andis mulle jõudu ja aitas mul mitte üleliia muretseda.” (Filiplastele 4:6, 7.)

Frieda vabastati, kuid 1944. aastal arreteeris Gestapo ta jälle. Seekord saadeti ta seitsmeks aastaks Waldheimi vanglasse. Frieda jätkab: „Vangivalvurid saatsid mind koos mõnede teiste naistega tööle pesuruumidesse. Olin tihti koos ühe vangiga Tšehhoslovakkiast ning rääkisin talle palju Jehoovast ja oma usust. Need vestlused aitasid mul püsida tugevana.”

Vabastatud, kuid mitte kauaks

Nõukogude väed vabastasid Waldheimi vangla 1945. aasta mais ja Frieda sai pöörduda tagasi Magdeburgi ning jätkata mõnda aega oma avalikku teenistust. Peatselt hakati aga Jehoova tunnistajaid jälle diskrimineerima, seekord tegid seda nõukogude okupatsioonipiirkonna võimud. Gerald Hacke Hannah-Arendti totalitarismi uurimise instituudist kirjutab: „Jehoova tunnistajad olid üks vähestest ühiskonnagruppidest, keda  peaaegu lakkamata kiusasid taga mõlemad Saksamaa pinnal tegutsenud diktaatorvalitsused.”

Miks hakati neid taas diskrimineerima? Jällegi oli peapõhjuseks kristlik erapooletus. Aastal 1948 toimus Ida-Saksamaal rahvahääletus. Nagu selgitab Hacke, oligi Jehoova tunnistajate tagakiusamise „peamine põhjus see, et nad ei võtnud osa rahvahääletusest”. 1950. aasta augustis keelustati Ida-Saksamaal Jehoova tunnistajate tegevus. Sajad arreteeriti, teiste hulgas ka Frieda.

Frieda viidi jälle kohtu ette ja talle mõisteti kuus aastat vangistust. „Seekord olin seal koos kaasusklikega ning nende seltsist oli suur abi.” Pärast vabanemist 1956. aastal kolis ta Lääne-Saksamaale. Praegu on Frieda 90-aastane ja elab Husumis, kus teenib siiani tõelist Jumalat Jehoovat.

Frieda koges diktaatorlike valitsuste tagakiusamist 23 aastat. „Natsid püüdsid mind füüsiliselt hävitada, kommunistid püüdsid murda mu vaimu. Kust sain ma jõudu? Head piibliuurimisharjumused veel vabaduses olles, pidev palve üksikvangistuses, läbikäimine kaaskristlastega, kui see oli võimalik, ning oma uskumuste jagamine teistega, mil iganes tekkis võimalus.”

Fašism Ungaris

Veel üks riik, kus Jehoova tunnistajaid aastakümneid diskrimineeriti, oli Ungari. Mõned kogesid lausa kolme totalitaarse režiimi tagakiusamist, näiteks Ádám Szinger, kes sündis Paksis Ungaris aastal 1922 ja kasvas üles protestantlikus peres. Aastal 1937 külastasid mõned piibliuurijad Ádámit ja ta ilmutas kohe nende sõnumi vastu huvi. See, mida ta Piiblist teada sai, kinnitas talle, et tema kiriku õpetused ei põhine Piiblil. Seepärast lahkus ta protestantlikust kirikust ja hakkas koos piibliuurijatega avalikult kuulutama.

Ungarit hakkasid tol ajal järjest rohkem mõjutama fašismiideed. Korduvalt pidasid sandarmid Ádámi kuulutustööl kinni ja küsitlesid teda. Jehoova tunnistajaid hakati järjest rohkem pitsitama ning 1939. aastal nende tegevus keelustati. Aastal 1942 Ádám arreteeriti, pandi vangi ja teda peksti metsikult. Mis aitas sellel 19-aastasel noormehel pidada vastu kannatustes ja mitmeid kuid vangistuses? „Kodus olles olin hoolega uurinud Piiblit ja see oli andnud mulle hea arusaamise Jehoova eesmärkidest.” Alles pärast vanglast vabanemist ristiti Ádám lõpuks kui Jehoova tunnistaja. See oli 1942. aasta augusti pimedal õhtul tema kodu lähedases jões.

Ungaris vanglas ja Serbias töölaagris

Vahepeal, Teise maailmasõja ajal, ühines Ungari Saksamaaga Nõukogude Liidu vastu ning 1942. aasta sügisel kutsuti Ádám sõjaväeteenistusse. Ta räägib: „Teatasin, et ma ei saa teenida sõjaväes piibliliste põhimõtete pärast. Selgitasin oma erapooletut seisukohta.” Talle määrati 11 aastat vangistust. Ádámit ei hoitud aga kaua Ungaris.

1943. aastal võeti kinni umbes 160 Jehoova tunnistajat eri paigust ja veeti praamil mööda Doonau jõge Serbiasse. Teiste hulgas oli ka Ádám. Serbias sattusid need vangid nüüd Hitleri kolmanda Reich’i meelevalda. Neid hoiti töölaagris Boris ja sunniti tööle vasekaevanduses. Umbes aasta hiljem veeti nad tagasi Ungarisse, kus 1945. aasta kevadel vabastasid Ádámi nõukogude väed.

Ungari kommunistide võimu all

Vabadus ei väldanud aga kaua. 1940. aastate lõpus keelasid kommunistlikud võimud Ungaris Jehoova tunnistajate tegevuse, nagu olid teinud fašistid enne sõda. 1952. aastal Ádám, kes oli siis 29-aastane ning abielus ja kahe lapse isa, arreteeriti ning mõisteti süüdi kuriteos, kuna ta keeldus jälle sõjaväeteenistusest. Ádám selgitas kohtus: „See pole mitte  esimene kord, kui ma keeldun sõjaväeteenistusest. Sõja ajal pandi mind vangi ja saadeti Serbiasse samal põhjusel. Ma keeldun sõjaväeteenistusest oma südametunnistuse pärast, kuna olen Jehoova tunnistaja ja poliitiliselt erapooletu.” Ádámile määrati kaheksa aastat vangistust, mida hiljem vähendati neljale aastale.

Ádámit diskrimineeriti kuni 1970. aastate keskpaigani, rohkem kui 35 aastat pärast seda, kui piibliuurijad külastasid tema vanematekodu. Selle aja jooksul määrasid kuus kohut talle 23 aastat vanglakaristust ning ta oli vähemalt kümnes vanglas ja vangilaagris. Teda kiusati pidevalt taga kolme režiimi ajal: fašistid sõjaeelses Ungaris, Saksa natsionaalsotsialistid Serbias ja kommunistid külma sõja aegses Ungaris.

Ádám elab siiani oma kodulinnas Paksis ja teenib ustavalt Jumalat. Kas on tal mingeid erakordseid võimeid, tänu millele ta nii edukalt suutis raskustes vastu pidada? Seda mitte. Ta selgitab:

„Minu jaoks oli eluliselt tähtis lugeda Piiblit, palvetada ja seltsida kaasusklikega. Sooviksin aga toonitada veel kahte asja. Esiteks seda, et meie tugevuse Allikas on Jehoova. Lähedased suhted temaga olid minu päästeliiniks. Teiseks pidasin meeles kirjakohta Roomlastele 12. peatükis, mis ütleb: „Ärge makske ise kätte.” Seepärast ei kandnud ma kunagi kellegi peale vimma. Korduvalt oli mul võimalus oma tagakiusajatele kätte maksta, kuid ma ei teinud seda kunagi. Me ei peaks kasutama seda jõudu, mida Jehoova meile annab, et tasuda kurja kurjaga.”

Tagakiusamise lõpp

Frieda ja Ádám teenivad nüüd Jehoovat ilma takistusteta. Mida aga näitavad nende kogemused usulise tagakiusamise kohta? Seda, et selline tagakiusamine on määratud nurjumisele, vähemalt siis, kui see on suunatud tõeliste kristlaste vastu. Kuigi Jehoova tunnistajate tagakiusamiseks on kulutatud palju vahendeid ja see on põhjustanud suuri kannatusi, pole see saavutanud oma eesmärki. Tänapäeval tegutsevad Jehoova tunnistajad edukalt Euroopas, kus valitsesid kunagi kaks diktaatorvalitsust.

Kuidas Jehoova tunnistajad reageerivad tagakiusamisele? Nagu Frieda ja Ádámi jutustused näitavad, rakendasid nad ellu Piibli nõuannet: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” (Roomlastele 12:21.) Kas hea võidab tõesti kurjuse? Võidab küll, kui selle allikaks on tugev usk Jumalasse. Jehoova tunnistajate võit tagakiusamise üle Euroopas on Jumala vaimu võit. See näitab, et headuse jõud lähtub usust, mida püha vaim annab alandlikele kristlastele (Galaatlastele 5:22, 23). Tänapäeva vägivaldses maailmas tasuks kõigil see õppetund südamesse võtta.

[Pildid lk 5]

Frieda Jess (nüüd Thiele) arreteerimise ajal ja praegu

[Pildid lk 7]

Ádám Szinger vangis olles ja praegu