Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ta arvestab meie piiridega

Ta arvestab meie piiridega

Tule Jumala ligi

Ta arvestab meie piiridega

3. Moosese 5:2–11

„MA PINGUTASIN kõvasti, aga enda meelest mitte kunagi piisavalt.” Nõnda lausus üks naine selle kohta, kui väga ta püüdis Jumalale meeldida. Kas Jehoova Jumalale on meelepärased tema teenijate südamest tulevad pingutused? Kas ta arvestab nende võimete ja olukorraga? Et neile küsimustele vastata, arutlegem selle üle, mida öeldi Moosese Seaduses teatud ohvrite kohta, mis on kirjas 3. Moosese 5:2–11.

Jumal nõudis Moosese Seaduses, et pattude lepitamiseks toodaks mitmesuguseid ohvreid. Selles piibliosas mainitud juhtumid puudutasid inimesi, kes olid patustanud tahtmatult või mõtlematult (salmid 2–4). Kui inimene sai oma patust teadlikuks, pidi ta selle üles tunnistama ja tooma süüohvri – „utetalle või kitse” (salmid 5, 6). Aga kui ta juhtus olema vaene ning tal polnud võtta lammast või kitse? Kas Seadus nõudis, et ta peaks looma laenama ja nõnda võlgadesse sattuma? Kas ta pidi töötama, kuni võis endale ohvrilooma osta, ja nii viivitama pattude lepitamisega?

Seaduses peegeldus Jehoova õrn hool: „Aga kui ta jõud ei luba tuua pudulojustest, siis ta toogu Jehoovale süüohvriks selle eest, millega ta on pattu teinud, kaks turteltuvi või kaks muud tuvi” (salm 7). Fraasi „kui ta jõud ei luba” võiks tõlkida ka „kui ta käsi selleni ei küüni”. Kui iisraellane oli liiga vaene, et lubada endale lammast, oli Jumalal hea meel võtta ohvritoojalt vastu midagi, mida ta sai oma võimaluste piires tuua – kaks turteltuvi või mõnda muud tuvi.

Mis sai aga sel juhul, kui inimesel polnud võimalik tuua isegi mitte kaht lindu? „Siis ta toogu ohvrianniks oma patu eest kaks toopi [umbes kaks liitrit] peent jahu patuohvriks,” sätestas Seadus (salm 11). Puruvaeste inimeste puhul otsustas Jehoova teha erandi ning lubas neil tuua veretu patuohvri. * Iisraelis ei olnud vaesus takistuseks, et saada oma patud lepitatud või sobitada Jumalaga rahu.

Mida süüohvreid puudutav seadus meile Jehoova kohta õpetab? Ta on kaastundlik ja mõistev Jumal, kes arvestab oma teenijate piiridega (Laul 103:14). Ta soovib, et me tuleksime tema ligi ja oleksime temaga heades suhetes, seda ka siis, kui meie olud on keerulised, me oleme näiteks juba eakad, meil on halb tervis või palju perekondlikke või muid kohustusi. Meid võib lohutada teadmine, et kui me teeme kõik, mida meie jõud lubab, on see Jehoova Jumalale meelepärane.

[Allmärkus]

^ lõik 4 Ohvrilooma lepitav väärtus seisnes selle veres, mis oli Jumala silmis püha (3. Moosese 17:11). Kas see tähendab, et vaeste jahuohvrid olid väärtusetud? Ei. Jehoova hindas kindlasti seda, et need ohvrid toodi alandlikult ja heal meelel. Pealegi kaeti kogu rahva, sealhulgas vaeste patud iga-aastasel lepituspäeval Jumalale ohverdatud loomade verega (3. Moosese 16:29, 30).