„KES ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus,” ütleb Piibel (1. Johannese 4:8). Seega peab hea religioon edendama vennalikku armastust.

Paljud religioonid teevad kiiduväärt tegusid, hoolitsedes haigete, eakate ja vaeste eest. Nad õhutavad oma liikmeid rakendama ellu apostel Johannese nõuannet: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega,  vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:17, 18).

Ent mis juhtub siis, kui kuskil puhkeb sõda? Kas Jumala käsku „armasta oma ligimest nagu iseennast” tuleb järgida vaid rahu ajal, kuid võib eirata siis, kui riik otsustab sõtta astuda? (Matteuse 22:39.)

Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Alljärgnevate küsimuste üle mõtiskledes küsi endalt: kas minu religiooni liikmed armastavad alati kõiki inimesi mitte üksnes sõnade, vaid ka tegudega?

MIDA PIIBEL ÕPETAB: Jeesus andis oma järelkäijatele käsu: „Mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad” (Matteuse 5:44).

Tol korral, kui sõdurid tulid Jeesust kinni võtma, tõmbas apostel Peetrus tema kaitsmiseks mõõga välja. Jeesus aga ütles: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52).

Apostel Johannes kirjutas: „Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed. Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda. Sest see on sõnum, mida te algusest saadik olete kuulnud, et me peame üksteist armastama; mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna” (1. Johannese 3:10–12).

KÜSIMUS: Kas see religioon õhutab oma liikmeid sõtta minema?

MIDA PIIBEL ÕPETAB: Pärast seda, kui rahvas oli näinud Jeesust imetegusid tegemas, ootasid mõned, et Jeesus poliitikasse sekkuks. Kuidas Jeesus reageeris? „Siis Jeesus sai aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja ta läks jälle kõrvale mäele ainuüksi” (Johannese 6:15).

Kui Jeesus arreteeriti ning talle esitati valesüüdistus poliitilise kihutustöö tegemise eest, ütles ta: „Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” (Johannese 18:36).

Oma jüngrite eest Jumala poole palvetades ütles Jeesus: „Ma olen andnud neile sinu sõna, kuid maailm on neid vihanud, sest nad ei kuulu maailma, nii nagu mina ei kuulu maailma” (Johannese 17:14, UM).

 KÜSIMUS: Kas see religioon järgib Jeesuse eeskuju ja hoidub poliitikasse sekkumast, isegi kui see toob kaasa mõningate poliitikute viha?

MIDA PIIBEL ÕPETAB: Vahetult enne seda, kui esimesed mittejuudid said kristlasteks, ütles apostel Peetrus: „Jumal ei ole erapoolik, vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes teda kardab ja teeb, mis on õige” (Apostlite teod 10:34, 35, P 1997).

Jakoobus kirjutas esimese sajandi kristlastele: „Mu vennad, meie au Issanda Jeesuse Kristuse usk olgu teil nõnda, et te ühest inimesest ei pea enam lugu kui teisest. Sest kui teie kogudusekotta tuleks mees, kuldsõrmus sõrmes ja hiilgavad riided seljas, aga tuleks ka vaene räpases rüüs, ja te vaataksite selle peale, kes hiilgavaid riideid kannab, ja ütleksite tema vastu: Sina istu siia mõnusasse kohta; ja ütleksite vaesele: Sina seisa seal, või: Istu siia minu jalajäri alla, eks te tee siis iseenestes vahet, ja eks te saa kohtumõistjaiks, kurjasti arvates?” (Jakoobuse 2:1–4; P 1938–40).

KÜSIMUS: Kas see religioon õpetab, et kõik inimesed on Jumala silmis võrdsed ning et selle liikmed ei tohiks kedagi diskrimineerida rahvusliku kuuluvuse või majandusliku järje alusel?