Saa Jumalaga lähedaseks

Vankumatult õiguse eest seisev kohtumõistja

4. Moosese 20:2–13

INIMKOHTUNIKUD võivad kohut mõista ebaõiglaselt või liiga rangelt, kuid nii ei toimi Jehoova Jumal, kes „armastab õiglust” (Laul 37:28). Kuigi ta on kannatlik, pole ta liialt salliv. Ta seisab vankumatult õiguse eest. Vaadelgem, kuidas ta toimis siis, kui rahvas riidlema ja mässama hakkas, nagu seda kirjeldatakse 4. Moosese 20. peatükis.

Iisraellased kannatasid oma kõrberännaku lõpus veenappuse all. * Rahvas hakkas Moosese ja Aaroniga riidlema ning ütles: „Miks tõite Jehoova koguduse, meid ja meie lojused, siia kõrbe surema?” (salm 4). Rahvas hädaldas, et kõrb on „paha paik”, kus pole ’viigimarju, viinapuid ega granaatõunu’ – neidsamu vilju, mida iisraellaste maakuulajad olid aastaid tagasi Tõotatud Maalt kaasa toonud –, ja et neil ’ei ole joomiseks vett’ (salm 5; 4. Moosese 13:23). Põhimõtteliselt süüdistasid nad Moosest ja Aaronit selles, et kõrb pole nagu see viljarikas maa, kuhu eelmine nurisejate põlvkond oli keeldunud sisenemast!

Jehoova ei hüljanud nurisejaid, vaid käskis Moosesel teha kolme asja: võtta oma kepp, koguda kokku rahvas ja ’öelda nende nähes kaljule, et see annaks vett’ (salm 8). Mooses täitis kaks esimest käsku, kuid ei kuuletunud kolmandale käsule. Selle asemel et Jehoovale lootes rääkida kaljuga, väljendas Mooses rahva vastu kibestumust: „Kuulge nüüd, te vastupanijad! Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?” (salm 10; Laul 106:32, 33). Mooses lõi kepiga kaks korda kaljut ja „palju vett tuli välja” (salm 11).

Mooses ja Aaron patustasid seejuures tõsiselt. Jumal ütles neile: „[Te] olite tõrksad mu käsu vastu” (4. Moosese 20:24). Kuna Mooses ja Aaron ei kuuletunud sel korral Jumala käsule, jäid nad süüdi selles, mida nad rahvale ette heitsid – mässumeelsuses. Jumala kohtuotsus oli selge: Mooses ja Aaron ei vii Iisraeli Tõotatud Maale. Kas see otsus oli liiga range? Ei olnud, ja seda mitmel põhjusel.

Esiteks ei käskinud Jumal Moosesel rahvaga rääkida, veel vähem mässajate üle kohut mõista. Teiseks ei toonud Mooses ja Aaron Jumalale ülistust. Te „ei pidanud mind pühaks,” sõnas Jumal (salm 12). Kui Mooses küsis, kas „peame tooma teile vee välja”, jättis ta mulje, nagu annaksid tema ja Aaron rahvale imeväel vett, mitte aga Jumal. Kolmandaks oli see otsus kooskõlas Jumala varasemate otsustega. Jumal ei lubanud eelmisel mässajate põlvkonnal siseneda Kaananisse ning samamoodi toimis ta Moosese ja Aaroni puhul (4. Moosese 14:22, 23). Neljandaks olid Mooses ja Aaron Iisraeli juhid. Neilt, kel on suur vastutus, nõuab Jumal rohkem (Luuka 12:48).

Jehoova seisab vankumatult õiguse eest. Kuna ta armastab õiglust, ei mõista ta eales kohut ebaõiglaselt. Kahtlemata väärib selline kohtumõistja meie usaldust ja lugupidamist.

[Allmärkus]