„Varakristlikud filosoofid võtsid omaks kreeklaste käsituse surematust hingest, mille kohaselt Jumala loodud hing antakse kehale eostumishetkel.” („The New Encyclopædia Britannica”, 1988, 11. kd, lk 25.)

„Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4.)

Piibel räägib esimese inimhinge loomisest järgmiselt: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks [hbr neʹfeš]” (1. Moosese 2:7, meie kursiiv).

Vastega „hing” tõlgitud heebrea sõna neʹfeš tähenduseks on „hingav olend”. Esimest inimest Aadamat luues ei andnud Jumal talle mitte surematut hinge, vaid eluvaimu, mida hoiab alal hingamine. Piibli mõistes tähendab hing elusolendit tervikuna. Kui Jumalalt pärinev eluvaim inimesest väljub, siis hing sureb (1. Moosese 3:19; Hesekiel 18:20).

Surematu hinge doktriin tõstatas küsimusi. Kuhu hinged pärast surma lähevad? Mis juhtub kurjade inimeste hingega? Kui nimikristlased võtsid omaks väärõpetuse surematust hingest, viis see järgmise eksiarvamuseni, milleks on põrgutule õpetus.

Vaata võrdluseks piiblitekste: Koguja 3:19; Matteuse 10:28; Apostlite teod 3:23