„Traditsioonilistele põrgukäsitustele on kõigi antiikkreeka filosoofide hulgast avaldanud suurimat mõju Platon.” (Georges Minois, „Histoire des enfers” [Põrgu ajalugu], lk 50.)

„Alates 2. sajandi keskpaigast pKr hakkasid kreeka filosoofiat õppinud kristlased tundma vajadust väljendada oma usku selle terminitega ... Filosoofia, mis neile kõige paremini sobis, oli platonism [Platoni õpetused].” („The New Encyclopædia Britannica”, 1988, 25. kd, lk 890.)

„Kiriku õpetus kinnitab põrgu olemasolu ja igavikulisust. Nende hinged, kes surevad surmapatu seisundis, langevad vahetult pärast surma põrgusse, kus neid karistatakse igikestvas põrgutules. Põrgu peamine karistus on jäädav eraldatus Jumalast.” („Catechism of the Catholic Church”, 1994, lk 270.)

„Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ..., sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10.)

Siin vastega „surmavald” tõlgitud heebrea sõna še’oolʹ on mõnes piiblitõlkes tõlgitud vastega „põrgu”. Mida see piiblitekst surnute seisundi kohta teada annab? Kas nad kannatavad še’oolʹis, et maksta tehtud vigade eest? Ei, sest nad „ei tea enam midagi”. Just selle asjaolu tõttu anus patriarh Iiob raske haiguse käes kannatades Jumalat: „Varja mind põrgus [hbr še’oolʹ]” (Iiob 14:13, Douay-Rheims Version). Mis tähendust olnuks sel palvel, kui še’oolʹ oleks paik, kus talutakse lõppematuid piinu? Piibli mõistes on põrgu lihtsalt surnute sümboolne asupaik, kus pole mingit tegevust.

Kas pole põrgu selline definitsioon märksa loogilisem ja ka Piibliga kooskõlas? Kuidas võiks Jumal, kelle peamine omadus on armastus, kedagi igavesti piinata – olgu või rängima kuritöö eest? (1. Johannese 4:8.) Kui aga põrgutuld pole olemas, kas see tähendab siis, et ka taevariik on kõigest müüt?

Vaata võrdluseks piiblitekste: Laul 146:3, 4; Apostlite teod 2:25–27; Roomlastele 6:7, 23