Lugejad küsivad ...

Kas Jumalal oli algus?

▪ Piibel vastab, et Jumalal pole algust, ta on alati eksisteerinud. Kuigi Jumala igavikulisust võib olla raske mõista, ei tasu seda mõtet kõrvale heita üksnes seetõttu, et me ei suuda seda täielikult haarata.

Kas on üldse ootuspärane eeldada, et me mõistaksime kõiki Jumala teid? Apostel Paulus ütles: „Oo, kui sügavad on Jumala rikkus ja tarkus ja teadmised! Kui väljauurimatud on tema kohtuotsused ja äraarvamatud tema teed!” (Roomlastele 11:33). Meie mõistus ei suuda haarata Jumala tarkuse ja teadmiste sügavust sugugi rohkem kui vastsündinu oma vanema tegemisi. Need inspireeritud sõnad, mis käivad küll eeskätt Jumala ainulaadse tarkuse ja halastuse kohta, aitavad aimata, et Jehoova Jumala ja tema tegude juures on aspekte, mis on liiga sügavad, et meie mõistus võiks nende põhjani tungida. Mõte, et Jumalal pole algust, on ilmselt üks neist. Ent me võime täielikult usaldada seda, mida Piibel Jumala kohta õpetab. Jeesus Kristus ütles nende pühade kirjutiste kohta: „Sinu sõna on tõde” (Johannese 17:17).

Mooses lausus palves Jehoovale: „Sina, Jumal, [oled] igavesest igavesti” (Laul 90:2). Siin kirjeldab Mooses Jumala igavest eksistentsi kahes suunas. Üheks suunaks on tulevik. Jehoova „elab ... igavesti” (Ilmutus 4:10). Jumala eksistents ulatub lõputusse tulevikku. Teiseks suunaks on minevik. Teisiti öeldes, Jumalat pole loodud ja tema eksistents on alguseta. Jumala olemasolu ulatub lõputusse minevikku.

Abstraktseid mõisteid pole paljudel kerge haarata. Ometi tuleb meil mõnikord kokku puutuda mõistetega, millest on keeruline aru saada, nagu näiteks positiivsed ja negatiivsed arvud. Arve saab loetleda lõputult, nii üles- kui allapoole. Kas seda näidet ei võiks rakendada seoses Looja eluaastatega?

Seetõttu on väga sobilik, et ainult Jumal kannab ainulaadset tiitlit „igaviku Kuningas” (1. Timoteosele 1:17). Nii Jeesus Kristusel, müriaadidel taevainglitel kui ka maa peal elavatel inimestel on kõigil algus, kuna nad on loodud (Koloslastele 1:15, 16). Kuid nii pole Jumalaga. Kui arvata, et ka Jumal peab olema loodud, kerkib omakorda küsimus, kes on loonud Looja, ja nii tekib lõputu ring, mis kuhugi välja ei vii. Ent Jehoova üksi eksisteerib „igavesest igavesti”. Teiste sõnadega, Jehoova on eksisteerinud „enne kõiki aegu” (Juuda 25, P 1997).

Jumala igavene olemasolu pole lihtsalt külm fakt. Lähem pilk Moosese palvele annab teada, et Jumala igavikulisus on armastav tagatis igavese elu kohta. Hoolimata meie praeguse elu kaduvusest, on Jumal meile „kindlaks eluasemeks põlvest põlve”. Jehoova on olnud, on praegu ja saab alati olema oma rahvale otsekui armastav Isa. Kas pole see imeline tõde lohutav? (Laul 90:1, UT 1989.)