Jäljenda nende usku

Ta palvetas Jumala poole kogu südamest

HANNA püüdis end reisiks valmistumisega tegevuses hoida, et muremõtted pähe ei tükiks. Ta oleks pidanud olema õnnelik, sest oli ju käes aeg minna Siilo kogudusetelki Jumalat kummardama, kuhu tema mees Elkana oli pere igal aastal kaasa võtnud. Jehoova soovis, et pühad tooksid tema rahvale rõõmu (5. Moosese 16:15). Ja Hanna oligi varem, kahtlemata juba lapsest saadik, neist pühadest rõõmu tundnud. Ent viimastel aastatel oli kõik teisiti.

Hanna mees Elkana küll armastas teda, kuid Elkanal oli ka teine naine Peninna. Ja näis, et Peninna lausa nautis Hanna elu mõruks tegemist. Peninna oli leidnud viisi, kuidas Hannat isegi nende iga-aastaste pühade ajal kannatama panna. Mida ta siis tegi? Ja mis veelgi olulisem, kuidas aitas usk Jehoovasse Hannal säärases, vaata et väljakannatamatus olukorras vastu pidada? Kui ka sinul on raskusi, mis röövivad elurõõmu, võib Hanna lugu sulle eriliselt südamelähedane olla.

„Miks on su süda kurb?”

Piibel näitab, millised kaks suurt probleemi Hanna elus olid. Kui esimese probleemi suhtes oli Hannal endal võimalik midagigi ette võtta, siis teise suhtes oli ta täiesti jõuetu. Esiteks pidi ta olema polügaamses abielus ning Elkana teine naine vihkas teda. Teiseks, Hanna oli viljatu. Viljatus toob kurvastust igale naisele, kes soovib lapsi saada, kuid Hanna eluajal ja tollases ühiskonnas suhtuti lastetusse eriti traagiliselt. Iga pere tahtis, et neil oleks järeltulija, kes pere nime edasi kannaks. Viljatust peeti suureks häbiks.

Võib-olla oleks Hanna suutnud oma koormat vapralt kanda, kui poleks olnud Peninnat. Polügaamia ei olnud kellelegi ideaalne. Niisugune elu tõi endaga ikka kaasa rivaalitsemist, tülisid ja südamevalu. Selline elukorraldus polnud kaugeltki niisugune liit, mille Jumal oli inimeste heaks algselt Eedeni aias ette näinud (1. Moosese 2:24). * Piibel maalib mitmikabielust sünge pildi ning südantlõhestav kirjeldus Elkana pereelust on sellel maalil üks paljutähendavaid pintslitõmbeid.

Elkana armastas Hannat rohkem kui Peninnat. Juudi pärimuse järgi oli Hanna Elkana esimene naine, Peninnaga olevat ta abiellunud mõni aasta hiljem. Olgu sellega, kuidas oli, Peninna, kes oli Hanna peale tuliselt armukade, leiutas kõiksugu mooduseid, et oma rivaalile kannatusi valmistada. Peninna suur eelis Hanna ees oli see, et tema sai lapsi. Ta tõi ilmale ühe lapse teise järel ning tema eneseuhkus paisus iga sünnitusega. Selle asemel et tunda Hannale kaasa ja teda lohutada, kasutas Peninna ära tema hella kohta. Piibel ütleb, et Peninna  solvas Hannat väga, „et ta tunneks ennast alandatuna” (1. Saamueli 1:6). Peninna teod olid sihilikud. Ta tahtis Hannale haiget teha ja see tal ka õnnestus.

Kõige soodsam võimalus Hanna kiusamiseks näis Peninnal avanevat iga-aastase Siilosse mineku ajal. Siis andis Elkana igale Peninna lapsele, „kõigile ta poegadele ja tütardele”, lihatükke Jehoovale toodud ohvriloomast. Lastetu Hanna sai aga üksnes oma osa. Nüüd alandas Peninna Hannat ja hõõrus talle jälle nina alla, et too lapsi ei saa. Vaene Hanna ei suutnud pisaraid tagasi hoida ning kaotas koguni söögiisu. Elkanale ei jäänud märkamata, et tema kallis naine on ahastuses ega söö ning ta püüdis teda lohutada. „Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks on su süda kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?” küsis ta (1. Saamueli 1:4–8).

Elkana auks peab ütlema, et ta mõistis, millest Hanna ahastus johtub. Ja Hanna hindas kindlasti seda, et mees talle oma armastust kinnitas. * Kuid Elkana ei maininud Peninna õelust ning Piibel ei näita, et Hannagi sellest oma mehega juttu oleks teinud. Ehk mõistis Hanna, et Peninnast rääkimine ei teeks asja paremaks. Ta polnud kindel, kas Elkana võtaks midagi ette. Kas Peninna vimm kasvaks veel rohkem? Ja kas selle kiusliku naise lapsed ja teenijad jäljendaksid oma ema ja emanda teguviisi? Võib-olla tunneks Hanna end siis oma kodus veelgi hüljatumana.

Me ei tea, kui palju Elkana Peninna pisialatustega kursis oli, kuid Jehoova nägi kõike, mis toimus. Tema Sõnas on loost kogu pilt ning see on tõsiseks hoiatuseks igaühele, kes mõtleb, et kadedusele ja vihale järeleandmine on tühiasi. Ent heatahtlikud ja rahumeelsed inimesed nagu Hanna võivad leida lohutust teadmisest, et õiglane Jumal seab omal ajal ja viisil kõik korda (5. Moosese 32:4). Ilmselt mõistis seda ka Hanna, sest just Jehoova oli see, kelle poole ta hädas pöördus.

„Ta nägu ei olnud enam kurb”

Oli varahommik ning Elkana kodu oli täis siginat ja saginat. Kõik, ka lapsed, sättisid end minekuvalmis. Tee Siilosse oli üle 30 kilomeetri pikk ning kulges üle Efraimi mägise maa-ala. * Jalgsi võttis niisugune retk aega päev või paar. Hanna teadis, mida Peninna poolt peagi oodata on. Siiski ei jäänud ta koju. Sellega andis ta suurepärase eeskuju kõigile jumalateenijaile kuni meie päevadeni välja. Teiste vale käitumine ei tohiks kunagi takistada meid Jumalat teenimast. Kui me laseksime sellel sündida, jääksime ilma õnnistustest, mis aitaksid meil vastu pidada.

Pärast seda, kui Elkana pere oli terve pika päeva mööda looklevaid mägiteid kõndinud, hakkas Siilo viimaks paistma. Ja seal, mäe otsas ta seisiski, peaaegu igast ilmakaarest piiramas veel kõrgemad mäed. Linnale lähenedes mõtles Hanna tõenäoliselt palju selle peale, mida palves Jehoovale öelda. Jõudnud kohale, asus pere sööma. Hanna lahkus teiste juurest niipea kui võimalik ning seadis sammud Jehoova kogudusetelgi poole. Pühamu uksesamba lähedal istus ülempreester Eeli. Hanna mõtted olid nüüd aga üksnes Jumala juures. Siin, kogudusetelgis, oli ta kindel, et Jumal kuuleb teda. Kui ka mitte keegi teine tema kurbust ei mõista, saab taevane Isa sellest ometi aru. Hanna ei suutnud oma meelekibedust enam kauem endas hoida ning ta puhkes nutma.

 Hanna vappus nuuksudes, kui ta südames Jehoovaga rääkis. Tema huuled liikusid, kui ta püüdis mõttes oma valu sõnadesse panna. Ja ta palvetas pikalt, lastes nagu paisu tagant valla kõik oma tunded. Siiski ei rääkinud Hanna oma palves üksnes lapse saamisest, kuigi see oli talle suureks südamesooviks. Ta ei olnud huvitatud vaid sellest, et Jumal tema heaks midagi teeks, vaid soovis väga ka omalt poolt Jehoovale anda. Niisiis tõotas ta Jehoovale, et kui saab endale poja, annab ta tema kogu eluks Jehoova teenistusse (1. Saamueli 1:9–11).

Hanna jättis palvetamises eeskuju kõigile jumalateenijaile. Jehoova soovib, et tema rahvas räägiks talle oma tunnetest avameelselt ja kõhklusteta, puistaks talle oma südant, just nii nagu laps usaldab vanemat, kes teda armastab (Laul 62:9; 1. Tessalooniklastele 5:17). Jumal inspireeris apostel Peetrust kirjutama üles need lohutavad sõnad palvetamise kohta: „Heitke kõik oma mured tema [Jehoova] peale, sest ta hoolib teist” (1. Peetruse 5:7).

Mis puutub inimestesse, siis nemad pole muidugi nii mõistvad ja empaatilised kui Jehoova. Samal ajal kui Hanna nuttes palvetas, ehmatas teda kellegi hääl. See oli ülempreester Eeli, kes oli naist jälginud. Mees ütles: „Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest viin haihtuda!” Eeli oli pannud tähele, kuidas naise huuled nuttes liikusid ja et ta oli endast väljas. Selle asemel et küsida, mis on juhtunud, järeldas ta rutakalt, et Hanna on purjus (1. Saamueli 1:12–14).

Hannal oli niigi raske ja nüüd pidi ta veel kuulma säärast alusetut süüdistust, ning seda mehe suust, kel oli nii auväärne positsioon. Ent jällegi on näha Hanna tugevat usku. Ta ei lasknud kellegi mõtlematusel takistada end Jehoovat teenimast. Hanna vastas Eelile lugupidavalt ja selgitas oma olukorda. Eeli, mõistes, et ta on eksinud, vastas naisele ehk pehmemal toonil: „Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!” (1. Saamueli 1:15–17).

Mis oli selle tulemus, et Hanna avas oma südame Jehoovale ja tuli teda kogudusetelki kummardama? Jutustus ütleb: „Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb” (1. Saamueli 1:18). Hanna sai kergendust. Ta heitis oma hingekoorma kellegi õlgadele, kes on temast palju-palju suurem ja tugevam. Ta heitis selle oma taevase Isa õlule (Laul 55:23). Kas mõni koorem on Jumalale liiga raske? Ei. Ei olnud tollal, ei ole praegu ega ole ka tulevikus.

Kui meiegi oleme murekoorma all, hing ahastusest haige, oleks tark jäljendada Hanna eeskuju ja rääkida avameelselt Jumalaga, kes „kuuleb palvet” (Laul 65:3). Kui palvetame usus, võime ka meie kogeda, et kurbus hajub ning meid täidab „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted” (Filiplastele 4:6, 7).

 „Ükski pole kalju nagu meie Jumal”

Järgmisel hommikul tuli Hanna kogudusetelki tagasi koos Elkanaga. Ta oli tõenäoliselt rääkinud mehele oma palvest ja tõotusest, sest Moosese Seaduse järgi oli mehel õigus tühistada tõotus, mis naine oli ilma tema nõusolekuta andnud (4. Moosese 30:11–16). See ustav jumalateenija aga ei  tühistanud oma naise tõotust. Selle asemel tulid nad enne koduteele asumist koos kogudusetelki Jehoovat kummardama.

Millal täpsemalt Peninna mõistis, et ei suuda enam Hannat endast välja viia? Piibel seda ei ütle, kuid fraas „ta nägu ei olnud enam kurb” viitab sellele, et Hanna tuju tõusis tollest päevast peale. Igatahes nägi kiuslik Peninna üsna pea, et tema teod ei anna soovitud tulemust. Hiljem Piiblis Peninna nime ei mainita.

Kuud möödusid ning Hanna, peale selle et oli saanud tagasi meelerahu, tundis nüüd ka lausa ülevoolavat rõõmu. Ta oli jäänud lapseootele. Oma rõõmus ei unustanud ta aga hetkekski, kes oli selle õnnistuse taga. Kui Hanna tõi ilmale poja, pani ta temale nimeks Saamuel, mis tähendab heebrea keeles „Jumala nimi” ning viitab ilmselt sellele, kuidas ta oli Jumala nime appi hüüdnud. Sel aastal ei läinud ta perega Siilosse kaasa. Ta oli Saamueliga kodus kolm aastat, kuni võõrutas poisi. Siis kogus ta end emotsionaalselt, et olla valmis oma kallist pojast lahkuma.

Lahkuminek polnud kindlasti kerge. Muidugi teadis Hanna, et Saamueli eest kantakse Siilos hästi hoolt. Tema eest võis hoolitseda mõni kogudusetelgis teeniv naine. Ometi oli poiss veel nii väike, ja milline ema ei tahaks olla koos oma lapsega? Sellegipoolest läksid Hanna ja Elkana koos Saamueliga Siilosse tänuliku südamega, mitte vastumeelselt. Nad tõid Jumala kojas ohvreid ning viisid Saamueli Eeli ette, kellele nad tuletasid meelde aastate eest antud tõotust.

Seejärel lausus Hanna palve, mille Jumal arvas heaks panna kirja oma inspireeritud Sõnasse. Kui loed Hanna sõnu tekstist 1. Saamueli 2:1–10, märkad kindlasti tema usu sügavust, mida kätkeb endas iga rida. Hanna ülistas Jehoova erakordset jõudu, mille abil ta võib alandada ülbeid ja õnnistada rõhutuid, võtta inimestelt elu ja päästa neid surmast. Ta ülistas oma Isa ainulaadset pühadust, õiglust ja ustavust. Hanna võis põhjendatult öelda: „Ükski pole kalju nagu meie Jumal!” Jehoova on täiesti usaldusväärne, ta ei muuda oma meelt ning on varjupaigaks kõigile rõhutuile, kes temalt abi otsivad.

Väikesel Saamuelil oli kindlasti suur õnn olla niisuguse tugeva usuga naise poeg. Kuigi Saamuel võis ema järele igatseda, ei tundnud ta end unustatuna. Igal aastal tuli Hanna Siilosse ning tõi pojale kogudusetelgis teenimiseks uue väikese varrukateta kuue. Kahtlemata oli iga väikegi nõelapiste tehtud suure armastusega oma poja vastu (1. Saamueli 2:19). Võime ette kujutada, kuidas Hanna pani pojale kuue selga, seda silus ning vaatas siis hellalt last ja talle midagi ilusat ütles. Niisugune ema oli Saamuelile õnnistuseks ning kui poiss suureks sai, oli temagi õnnistuseks nii oma vanematele kui ka tervele Iisraeli rahvale.

Ka Hannat ei unustatud. Jehoova õnnistas teda sellega, et nad said Elkanaga veel viis last (1. Saamueli 2:21). Aga suurimaks õnnistuseks Hannale oli ehk siiski tema lähedane side Isa Jehoovaga, mis aasta aasta järel aina tugevnes. Olgu nii ka sinuga, kui püüad jäljendada Hanna usku.

[Allmärkused]

[Kast lk 17]

Kaks märkimisväärset palvet

Hanna kaks palvet, mis on kirjas tekstides 1. Saamueli 1:11 ja 2:1–10, väärivad nii mitmeski mõttes meie tähelepanu. Mille poolest?

▪ Esimeses palves kasutas Hanna Jehoova poole pöördudes tiitlit „vägede Jehoova”. Ta on esimene inimene, kes on Piiblis seda tiitlit kasutanud. Tiitel „vägede Jehoova” esineb eestikeelses Piiblis üle 250 korra ning viitab sellele, et Jumala käskusid täidab suur hulk vaimpoegi.

▪ On huvitav, et Hanna ei esitanud oma teist palvet mitte siis, kui talle poeg sündis, vaid siis, kui nad tõid Elkanaga oma poja Siilosse Jumala teenistusse. Seega ei valmistanud Hannale rõõmu see, et tema rivaal Peninna vaikima pandi, vaid tõik, et Jehoova teda õnnistas.

▪ Kui Hanna ütles „Jehoovas üleneb mu sarv kõrgele!”, võis ta pidada silmas härga, suurt vägevate sarvedega koormalooma. Hanna mõtles seda, et Jehoova on teinud ta tugevaks (1. Saamueli 2:1).

▪ Hanna sõnu Jumala „võitust” peetakse prohvetlikuks. Sõna „võitu” võib edasi anda ka vastega „messias” ning Hanna on Piibli jutustustes esimene, kes kasutab seda, viidates tulevasele võitud kuningale (1. Saamueli 2:10).

▪ Aastatuhat hiljem väljendas Jeesuse ema Maarja oma ülistuspalves Jehoovale samasuguseid tundeid nagu Hanna (Luuka 1:46–55).

[Pilt lk 16]

Hannale valmistas lastetus suurt hingepiina, Peninna tegi aga kõik mis võimalik, et teda veelgi enam ahastama panna

[Pilt lk 16, 17]

Kas sa jäljendad Hanna eeskuju ja palvetad kogu südamest?

[Pilt lk 17]

Hanna ei solvunud, kui Eeli temast halba arvas