NÄIB, et juba igiaegadest on naised ihanud end ilusaks teha. Muistsed hauamaalingud, freskod ja mosaiigid annavad alust arvata, et Mesopotaamias ja Egiptuses oli minkimine laialt levinud. Egiptlannade tugevalt meigitud mandlikujulisi silmi, mida võib maalingutel näha, on peetud väga kauniks.

Kuidas oli aga lugu muistsete iisraellastega? Kas iisraellannad kasutasid kosmeetikat? Kui jah, siis millist? Muistsest Iisraelist pole meil muidugi ühtki hauamaalingut või freskot, millele võiks viidata. Ent mõned piiblijutustused koos piiblimaadest leitud arheoloogiliste leidudega annavad vähemalt veidi aimu, milline oli piibliaegade kosmeetika.

Mitmelt poolt Iisraelist on väljakaevamiste käigus leitud loendamatul hulgal esemeid, mis viitavad sellele, et tollal tarvitati kosmeetikat ja parfüüme. Leidude hulgas on kivist kausse ja palette, kus sai kosmeetikavahendeid peenestada ja segada, porgandikujulisi lõhnapudeleid, alabastrist salvipotsikuid ja läikima löödud käsipronkspeegleid. Üheks leiuks on ka elevandiluust lusikas, mille varre ühele poole on graveeritud palmilehed ja teisele poole naise pea, mis on tuvidest ümbritsetud.

Ilmselt oli jõukatel tavaks hoida kosmeetikavahendeid dekoreeritud teokarpides. Egiptuse ja kunagise Kaananimaa väljakaevamisplatsidelt on leitud ka tillukesi elevandiluust või puust spaatleid, millest mõnele on graveeritud ujuvad tüdrukud või muud keerulised kujundid. See kõik annab tunnistust tõsiasjast, et tollal oli naiste seas populaarne kasutada kosmeetikat.

Piiblis on Iiobi ühe tütre nimi Keren-Hapuuk, mis heebrea keeles võib tähendada „musta (silma)värvi sarve” ehk jumestusanumat, kus hoiti silmameiki nimetusega kool (Iiob 42:14). See nimi võis osutada ta ilule üldiselt, kuid näitab ka seda, et tollal kasutati kosmeetikat.

 On huvitav, et kui Piibel mainib silmade värvimist, on see alati seotud selliste kurikuulsate naistega nagu salakaval kuninganna Iisebel ja ustavusetu Jeruusalemm, keda prohvetid Jeremija ja Hesekiel kujutasid prostituudina (2. Kuningate 9:30; Jeremija 4:30; Hesekiel 23:40). Selle põhjal, kui palju on välja kaevatud klaasist või kivist anumaid koos väikeste spaatlitega, millega tehti silmakontuuri, on ilmne, et paljud naised ärataganenud Iisraelis — eriti kuninglikust soost või rikkad — meikisid tugevalt silmi ja kasutasid teisi kosmeetikavahendeid.

Muistses Iisraelis toodeti ja kasutati oliiviõlipõhiseid lõhnaõlisid. Teises Moosese raamatus on kirjas retsept, kuidas valmistada preestrite templiteenistuse tarbeks püha võideõli. See oli segu kaneelist, mürrist ja teistest lõhnataimedest (2. Moosese 30:22—25). Jeruusalemmast on arheoloogid leidnud väidetavalt 1. sajandist pärit  töökoja, kus toodeti healõhnalisi õlisid (palsameid) ja suitsutusrohtu templi tarbeks. Piiblis on mitmeid viiteid lõhnastatud õlide kasutamise kohta nii pühal kui ka igapäevasel otstarbel (2. Ajaraamat 16:14; Luuka 7:37—46; 23:56).

Kuna sealmail napib vett, olid lõhnastatud õlid kehapuhtuse hoidmisel abiks. Kuumas ja kuivas kliimas ei kasutatud õli üksnes naha kaitsmiseks, vaid ka kosmeetilistel eesmärkidel (Rutt 3:3; 2. Saamueli 12:20). Juuditar Estrile määrati enne kuningas Ahasverose ette ilmumist 12-kuuline iluravikuur: kuus kuud mürriõliga ja kuus kuud palsamitega (Ester 2:12).

Lõhnastatud õlid olid kulla ja hõbeda kõrval hinnatud kaup. Näiteks kui Seeba kuninganna tegi oma kuulsa rännaku kuningas Saalomoni juurde, oli tema väärtuslike kingituste hulgas kulda, kalliskive ja palsamit (1. Kuningate 10:2, 10). Kui kuningas Hiskija näitas Babüloonia saadikutele oma varaaita, tutvustas ta uhkusega peale hõbeda, kulla ja sõjariistade kambri ka „palsamiõli ja muid kalleid õlisid” (Jesaja 39:1, 2, UM).

Õitest, puuviljadest, lehtedest, vaigust ja puukoorest on võimalik saada vaid tillukestes kogustes parfüümi ehk lõhnastatud õli. Piibel mainib mitmeid selliseid lõhnataimi nagu aaloe, kalmus, kaneel, kassia, mürr, nard, palsam, safran ja viiruk; samuti mainib see bedolavaiku (bdelliumvaik). Mõned neist olid kohalikud ja kasvasid Jordani orus. Teisi imporditi kuulsaid kaubateid pidi Indiast, Lõuna-Araabiast ja mujalt.

Nagu ülalpool mainisime, räägitakse palsamiõlist piiblijutustustes seoses kuninganna Estri, Seeba kuninganna ja kuningas Hiskijaga. 1988. aastal leiti ühest koopast Kumrani lähedalt Surnumere läänekaldalt väike õlikann. See tekitas palju küsimusi. Kas on võimalik, et tegu on piibliaja kuulsa palsamiõliga? Uurijad pole sellele kinnitust leidnud. Kuni tänaseni on taimekasvatajad püüdnud taasrajada kunagi nii tunnustatud palsamipuude istandusi.

Piiblis mainitud palsamiõli toodeti tõenäoliselt Een-Gedi ümbruses. Väljakaevamiste käigus on tulnud päevavalgele 6. sajandist e.m.a pärinevad ahjud, kannud ning metallist ja luust esemed, mis sarnanevad mujal piirkondades lõhnaõli valmistamiseks kasutatud esemetega. Enamik teadlasi usub, et palsamipõõsas oli algselt pärit Araabiast või Aafrikast. Aroomi andis vaik. Palsamiõli hinnati nii kõrgelt, et selle tootmisprotsessi hoiti saladuses.

Palsamitaimedel oli oma osa isegi poliitilistes mängudes. Näiteks märgib ajaloolane Josephus, et Marcus Antonius sai enda valdusse terve istanduse hinnalisi palsamitaimi ja pakkus seda kingituseks Egiptuse kuningannale Kleopatrale. Rooma ajaloolane Plinius mainib, et juutide sõja ajal 1. sajandil püüdsid juudi võitlejad hävitada kõik palsamipõõsad, et roomlastest vallutajad neid endile ei saaks.

Tänu Piibli viidetele ja arheoloogilistele leidudele on võimalik saada aimu sellest, milliseid kosmeetikavahendeid inimesed piibliaegadel kasutasid. Selle asemel et jumestamist ja ehtimist taunida, annab Piibel nõu olla selle juures tagasihoidlik ja mõistliku meelega (1. Timoteosele 2:9). Apostel Peetrus tõi välja, et „Jumala silmis [on] väga väärtuslik” see, kui oleme „vaikse ja tasase vaimuga”. Kuna stiilid ja moevoolud ühtelugu muutuvad, on see kahtlemata hea nõu kristlikele naistele, nii noortele kui vanadele (1. Peetruse 3:3, 4).