Mõne aja pärast hakkasin tegelema atleetvõimlemisega. Täiskasvanuks saades avasin USA-s California osariigis San Leandros spordiklubi. Olin abiks atleetvõimlejatele, kellest üks võitis Mr America tiitli. Sellele kõigele pühendumine aga ei täitnud tühjust, mis mu hinge rõhus.

Üks mu sõber klubist teadis, et ma soovin Piiblist paremini aru saada, ning ütles, et peaksin ühe tema tuttavaga kohtuma. Järgmisel hommikul tuligi üks Jehoova tunnistaja minu ukse taha. Nelja tunni vältel vastas see mees mu küsimustele otse Piiblist. Palusin tal samal õhtul tagasi tulla ning me arutlesime Piibli üle kuni keskööni. Mulle meeldis kuuldu ning ma uurisin, kas ma võiksin temaga järgmisel päeval ühineda, et näha, kuidas ta kuulutab. Mulle avaldas muljet see, et ta oskas alati Piibli just õigest kohast avada ning näidata inimestele sealt vastust nende küsimusele. Võtsin nõuks õppida sedasama tegema.

Loobusin oma ärist ning tegin päevad läbi kuulutustööd koos selle vennaga, kes oli pioneer, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid kutsutakse. Mind ristiti mais 1948 Cow Palace Arenal San Franciscos Californias. Hiljem samal aastal alustasin pioneerteenistust.

Vahepeal palusin Jehoova tunnistajaid, et nad külastaksid mu ema. Ta kuulas neid hea meelega ning peagi sai temast Jehoova tunnistaja. Olgugi et tema otsus perele üldse ei meeldinud, jäi ta Jumalale ustavaks, kuni ta palju aastaid hiljem suri. Mitte ükski mu teine pereliige ei ole tõde vastu võtnud.

1950. aastal kolisin ma Grand Junctionisse Colorados, kus kohtusin Billiega. Ta oli sündinud 1928. aastal ning kasvanud üles suure depressiooni ajal. Tema ema Minnie luges talle igal õhtul Piiblit petroolilambi võbiseva valguse paistel. Nelja-aastaselt oskas ta juba ise lugeda ja teadis trobikonda piiblilugusid peast. 1940. aastate lõpupoole hakkas ta ema Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning sai teada, et Piiblis vastega „põrgu” tõlgitud sõna ei käi mitte piinapaiga, vaid surnud inimeste sümboolse asupaiga kohta (Koguja 9:5, 10). Minniest ja ta mehest said Jehoova tunnistajad.

1949. aastal lõpetas Billie Bostonis ülikooli, naasis kodupaika ning hakkas tõsiselt Piiblit uurima. Selle asemel et hakata kooliõpetajaks, otsustas ta pühendada oma elu Jumalale. Ta ristiti 1950. aastal Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel  kokkutulekul New Yorgis Yankee staadionil. Peagi pärast seda me tutvusime, abiellusime ja hakkasime koos pioneeridena teenima.

Kõigepealt elasime Eugene’is Oregonis. Leidsime endale rohkelt sõpru kogu eluks. Aastal 1953 kolisime Grants Passi samas osariigis, et aidata seal väikest kogudust. Hiljem samal aastal kutsuti meid Gileadi kooli 23. kursusele. Selles koolis, mis tollal asus South Lansingis New Yorgi osariigis New Yorgist umbes 400 kilomeetrit loode pool, õpetatakse välja Jehoova tunnistajatest misjonäre.

Detsembris 1954, pärast viiekuulise Gileadi kursuse lõpetamist, istusime Billiega kahe propelleriga lennukisse, et Brasiiliasse sõita. Kui olime tund aega lennanud, lakkas üks mootor töötamast. Meie õnneks maandus lennuk turvaliselt Bermudal. Pärast seda, kui olime teinud veel ühe hädamaandumise, seekord Kuubas, ja 36 tundi reisinud, jõudsime lõpuks Jehoova tunnistajate harubüroosse Rio de Janeiros Brasiilias.

Viibisime seal lühikest aega, misjärel meie Billiega ja veel kaks misjonäri asusime teele Baurusse São Paulos, et rajada sinna misjonikodu. Selles linnas elas üle 50 000 inimese ja meie olime seal esimesed Jehoova tunnistajad.

Hakanud majast majja kuulutamas käima, kohtasime otsemaid kohaliku katoliku preestri vastupanu. Ta kõndis meie järel ja hoiatas inimesi, et nad meid ei kuulaks. Sellest hoolimata võttis üks suur pere, kellega Piiblit uurisime, kõigest mõne nädalaga tõe vastu ja selle liikmed lasid end ristida. Peagi soovisid teisedki linnaelanikud Piiblit uurida.

Selle ristitud pere üks sugulane oli ühe tuntud klubi president. Leppisin temaga kokku, et saame klubiruumides kokkutulekut pidada. Kui kohalik preester avaldas klubile survet, et nad kokkuleppest taganeksid, kohtus president teiste klubiliikmetega ja ütles neile: „Kui te selle lepingu tühistate, astun ma tagasi!” Kokkutulek toimus.

1956. aastal paluti meil osa võtta suvisest kokkutulekust, mis toimus Santoses São Paulo osariigis. Ligi 40 meie koguduse liiget sõitis sinna rongiga. Baurusse naastes leidsin eest kirja, milles mind määrati teenima Jehoova tunnistajate kogudusi reisiva ülevaatajana. Tegime seda tööd Billiega peaaegu 25 aastat, reisides selle tohutult suure riigi paljudes eri osades.

Noil ammustel aegadel oli reisimine väga algeline. Viimaks olime terve riigi kas siis bussi, rongi, vankri või jalgrattaga läbi sõitnud. Samuti tuli meil palju jalgsi käia. Üks esimesi linnasid, mida külastasime, oli Jaú São Paulo osariigis. Taas osutas üks preester meie tööle vastupanu.

„Te ei tohi minu lammastele kuulutada!” kärkis ta.

„Nad ei ole teie, vaid Jumala omad,” kostsin mina.

Tahtsime ühes teatris näidata huvilistele meie ülemaailmse kuulutustöö kohta filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”), kuid preester kogus kokku rahvahulga, et meid rünnata. Teatasime sellest viivitama politseile. Kui preester oma toetajatega teatrisse jõudis, ootasid neid ees politseinikud, relvad nende poole suunatud. Tänu sellele sai suur hulk inimesi häirimatult filmi vaadata.

 Sellesarnane usuline vaen ja vastupanu saatis meid tollal peaaegu kõikjal, kus teenisime. Näiteks Brusques Blumenau lähedal Santa Catarina osariigis kohtasime kahte pioneeri, kes kogesid tugevat vastuseisu oma tööle. Nende kannatlikkus ja püsivus said aga rohkelt tasutud. Nüüd, enam kui pool sajandit hiljem, on selles piirkonnas üle 60 tugeva koguduse, samuti on lähedal asuvasse Itajaí linna ehitatud imekaunis kokkutulekusaal.

Reisiva töö juures oli eriti tore see, et saime teiste tunnistajatega koos töötada ning teha meie suurteks kokkutulekuteks ettevalmistusi. Aastatel 1975—1977 oli mul võimalus teenida kokkutuleku ülevaatajana suurel Morumbi staadionil. Kord saadeti kokkutulekupaiga lähiümbruse sadakonnale kogudusele kiri, milles paluti, et igast kogudusest tuleks kokkutulekule eelneval õhtul kümme inimest staadioni koristama.

Kui jalgpallurid õhtul staadionilt lahkusid, kuulsid mõned tunnistajad neid halvustavalt ütlemas: „Te vaid vaadake neid väikesi naisi oma harjade ja moppidega!” Ent keskööks oli terve staadion puhas! Staadionijuhataja lausus vaimustunult: „Minu koristajatel oleks kulunud nädal aega selleks, mida tunnistajad tegid kõigest paari tunniga!”

1980. aastal suri mu isa ja peagi pärast seda naasime Billiega USA-sse Fremonti Californias, et hoolitseda mu ema eest. Leidsime tööd büroohoonete koristajatena. Töötasime öösiti ning samas teenisime edasi pioneeridena. Kuulutasime meie paikkonnas portugali keelt kõnelevatele inimestele. Hiljem kolisime lähedal asuvasse San Joaquin Valleysse. Sealgi otsisime portugali keele rääkijaid ning seda suurel maa-alal Sacramentost Bakersfieldini. Californias on praegu umbes kümme portugalikeelset kogudust.

Pärast minu ema surma aastal 1995 kolisime Floridasse ja hoolitsesime Billie isa eest, kuni too suri. Billie ema oli surnud 1975. aastal. 2000. aastal kolisime Edela-Colorado kõrbepiirkonda. Jätkasime seal täisajalist teenistust, kuulutades Ameerika põliselanikele, kes elavad navahode ja jutide reservaatides. Kahjuks suri Billie 2014. aasta veebruaris.

Olen nii rõõmus, et kohtusin rohkem kui 65 aastat tagasi Jehoova tunnistajaga, kes vastas minu paljudele küsimustele otse Piiblist. Eriti rõõmus olen selle üle, et võtsin aega, et veenduda, kas see, mis ta räägib, on tõesti Piiblis kirjas. Mul on olnud tõeliselt tasutoov elu Jehoova teenistuses.