Olen sündinud ühes Poola väikelinnas Saksamaa piiri lähedal. Meie kodu ümbritsesid talud ja metsad ning minu elu oli rahulik. Mu armastavad vanemad tahtsid, et oleksin hea inimene, õpiksin koolis hästi ja teeksin karjääri.

Minu hädad algasid, kui asusin ühte Wrocławi ülikooli juurat õppima. Olles vanemate silma alt ära, sattusin halba seltskonda. Mulle oli alati meeldinud jalgpall, kuid uute kaaslaste mõjul sai minust lausa fanaatik. Minu lemmikmeeskond oli pärit Varssavist ning nädalalõppudel järgnesin neile kõikjale, kus nad mängisid. Nende reisidega kaasnes liigjoomine ja uimastite kuritarvitamine. Tuli ette ka vägivaldseid kokkupõrkeid vastasmeeskonna toetajatega. Tundsin, et need reisid aitavad mul vabaneda igapäevasest stressist. Samas teadsin, et kui politsei mu vahistab, võib see mu juristikarjäärile kriipsu peale tõmmata.

Mulle meeldis sõpradega klubides ja diskoteekides käia. Seetõttu sattusime sageli tänavakaklustesse. Politsei vahistas mu mitmel korral, kuid kuidagi õnnestus mul alati vältida seadusega täielikult pahuksisse minekut. Vahel tuli selleks altkäemaksu anda. Enda arvates nautisin elu täiel rinnal. Sisimas aga teadsin, et see, mida teen, on vale. Käisin igal pühapäeval kirikus, et oma südametunnistust rahustada.

2004. aastal koputasid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat ja ma olin nõus nendega Piibli teemadel vestlema. Kui sain teada, mida tegelikult tähendab olla kristlane, hakkas südametunnistus mind eriti piinama. Teadsin, et peaksin tegema lõpu alkoholi ja uimastite kuritarvitamisele ning lõpetama suhtlemise selliste inimestega, kes ei ela Piibli järgi. Samuti mõistsin, et mul tuleb midagi ette võtta oma ägeda ja vägivaldse loomusega. Ehkki adusin, et pean end muutma, jätkasin vanaviisi.

Minu elu pöördepunkt saabus ühel õhtul, kui alustasin kaklust kaheksa mehega. Mäletan, et lebasin tänaval. Mind taoti rusikate ja jalgadega vastu pead. Arvates, et olen surmalaps, palvetasin: „Jehoova, anna andeks, et ma ei võtnud pühakirjas öeldut tõsiselt. Ma tõotan, et kui ma jään ellu, uurin Jehoova tunnistajatega  Piiblit ning hakkan õigesti elama.” Imekombel jäingi ellu. Pidasin oma lubadust uurida Piiblit.

2006. aastal kolisin Inglismaale. Soovisin teenida piisavalt raha, et naasta Poola ning minna õigusteadust edasi õppima. Jätkasin Inglismaal piibliuurimist. Selle käigus lugesin ühte kirjakohta, mis mind väga puudutas. Apostel Paulus kirjutas: „Tegelikult pole millelgi mu silmis väärtust võrreldes mu isanda Kristus Jeesuse tundmise ülima väärtusega. Tema pärast olen ma sellest kõigest loobunud ja pean seda rämpsuks, et võita Kristuse poolehoid.” (Filiplastele 3:8.) Nii nagu mina, oli ka Paulus saanud õigushariduse ja olnud väga vägivaldse loomuga. (Apostlite teod 8:3.) Ent ta hakkas mõistma, et palju parem on teenida Jumalat ja püüda kõiges Jeesuse eeskuju järgida. Kui mõtlesin Paulusele, sain aru, et hiilgav karjäär ja vägivaldne käitumine ei tee inimest õnnelikuks. Olin kindel, et kui Paulus suutis end muuta, suudan seda ka mina. Niisiis otsustasin jääda Inglismaale ning loobuda plaanist minna õigusteadust edasi õppima.

Mida paremini ma Jehoovat tundma õppisin, seda enam tahtsin temaga lähedasemaks saada. Mind liigutas tema lubadus andestada neile, kes siiralt soovivad end muuta. (Apostlite teod 2:38.) Kui mõtisklesin teksti 1. Johannese 4:16 üle, mis ütleb, et Jumal on armastus, hakkasin taipama, miks Jumal vägivalda vihkab.

Samuti avaldas mulle muljet Jehoova tunnistajate eluviis. Oli selge, et nad püüavad elada Piibli ülevate moraalinormide järgi. Ka mina tahtsin kuuluda nende õnnelikku vennaskonda. Kuigi see nõudis minult ponnistusi ja ma pidin oma elus muudatusi tegema, sai 2008. aastal minust ristitud Jehoova tunnistaja.

Piibel on aidanud mul end muuta. Olin auahne inimene ning vägivaldne jalgpallifanaatik, kes tarvitas uimasteid ja jõi liiga palju. Nüüd aga olen jumalateenija, kes õpetab meelsasti teistele Piiblit. Mulle meeldib siiani jalgpalli vaadata, kuid teen seda mõõdukalt.

Olen õnnelikus abielus Estheriga, kauni Jehoova teenijaga. Oleme nii rõõmsad, et saame Piiblit õpetada Loode-Inglismaal elavatele poolakatele. Esimest korda olen eluga tõeliselt rahul. Mul on puhas südametunnistus ning ma elan toredat ja mõttekat elu.