Miks ei sõdinud Jumal juutide eest, nagu ta varem oli teinud? Või miks ta ei käskinud neil endil sõtta minna, et nad võiksid end rõhuva ikke alt vabastada? Kas Jumala suhtumine sõdadesse oli muutunud? Ei olnud. Kuid midagi oli täielikult muutunud juutide puhul. Nad polnud tunnustanud Jumala poega Jeesust messiana ja olid heitnud ta kõrvale. (Apostlite teod 2:36.) Seepärast ei olnud juudi rahvas Jumalaga enam erilistes suhetes. (Matteuse 23:37, 38.)

Jumal jättis juudid ja tõotatud maa oma kaitsest ilma. Samuti ei saanud nad enam eales minna sõtta tema heakskiidul ja loota, et ta neid toetab. Jeesuse ennustuse kohaselt hakkas Iisraeli rahva asemel Jumala soosinguga kaasnevaid õnnistusi kogema uus rahvas, mida hiljem nimetati Piiblis „Jumala Iisraeliks”. (Galaatlastele 6:16; Matteuse 21:43.) Selleks rahvaks osutus püha vaimuga võitud kristlaste kogudus. Esimesel sajandil öeldi neile otse: „Oli aeg, kui te ei olnud Jumala rahvas, nüüd aga olete tema rahvas.” (1. Peetruse 2:9, 10.)

Kas Jumal võitles esimese sajandi kristlaste eest, kes olid nüüd Jumala rahvas, ning vabastas nemad Rooma ikkest? Või kas ta käskis neil endil sõdida oma rõhujate vastu? Ei. Miks? Eelmine artikkel näitas, et kui Jumal kiidab mingi sõja heaks, siis otsustab tema ainuisikuliselt, millal sõdida. Kuna Jumal ei võidelnud esimese sajandi kristlaste eest ega andnud ka neile käsku võidelda, polnud tollal ilmselgelt Jumala meelest õige aeg sõdida kurjuse ja rõhumise vastu.

Seega pidid nad muistsel ajal elanud jumalateenijate kombel ootama, millal saabub Jumala aeg lõpetada kurjus ja rõhumine. Seni aga ei lubanud Jumal neil oma vaenlaste vastu sõtta minna. See ilmnes Jeesus Kristuse õpetustes. Ta ei käskinud oma järelkäijatel sõdida, vaid hoopis ütles neile: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.” (Matteuse 5:44.) Kuulutades ette aega, kui Rooma sõjavägi ründab esimese sajandi Jeruusalemma, andis Jeesus oma jüngritele korralduse põgeneda, mitte kohapeale jääda ja relvi haarata. Seda nad tegidki. (Luuka 21:20, 21.)

Lisaks kirjutas apostel Paulus Jumala vaimu mõjutusel: „Ärge makske ise kätte, ... sest on kirjutatud: „Kättemaks kuulub mulle, mina tasun kätte, ütleb Jehoova.”” (Roomlastele 12:19.) Paulus tsiteeris mõtet, mille Jumal oli sajandeid varem öelnud ja mis on kirjas piiblisalmides 3. Moosese 19:18 ja 5. Moosese 32:35. Eelmisest artiklist nägime, et Jumal maksis muistsel ajal oma rahva eest kätte näiteks seeläbi, et aitas neil oma vaenlaste vastu sõdida. Niisiis on Pauluse sõnadest  näha, et Jumala suhtumine sõdadesse polnud muutunud. Esimesel sajandil pidas Jumal sõdimist endiselt õiguspäraseks viisiks, et maksta kätte oma teenijate eest ning teha lõpp kurjusele ja rõhumisele. Kuid nii nagu varem, oli Jumal see, kes otsustas, millal sõditakse ja kes sõdivad.

On selge, et Jumal ei lubanud esimese sajandi kristlastel sõdu pidada. Kas tänapäeval on olukord muutunud? Kas Jumal on andnud kellelegi õiguse sõdida? Või kas praegu on aeg Jumalal endal tegutseda ja võidelda oma teenijate eest? Kuidas suhtub Jumal sõdadesse tänapäeval? Nendele küsimustele vastab selle sarja viimane artikkel.