Matteuse evangeelium 3:1–17
Kommentaarid
Ristija. Võib tõlkida ka „Vettekastja”. Ilmselt kasutati seda Johannese lisanimena, mis iseloomustas tema tegevust: inimeste ristimist neid üleni vette kastes. Ka juudi ajaloolane Josephus Flavius on maininud „Johannest lisanimega Ristija”.
Johannes. Nimi Johannes tuleb heebrea nimest Jehohanan või Joohanan, mis mõlemad tähendavad „Jehoova on olnud armuline”.
Juuda kõrbes. Juuda kõrbeks nimetatakse Juuda mägismaa viljatut, enamjaolt asustamata idanõlva (kõrgus umbes 1,2 km), mis laskub Jordani jõe ja Surnumere läänekalda poole. Selles kõrbes, Surnumerest põhja poole jäävas osas, alustas Johannes oma teenistust.
kuulutama. Vastava kreeka sõna tähendus on „ametlike teadete kuulutajana teatavaks tegema”. See sõna rõhutab tegevuse viisi: enamasti on tegu sõnumi avaliku teadaandmisega, mitte rühmale inimestele jutluse pidamisega.
Kahetsege oma patte. Vastav kreeka verb, mis tähendab sõna-sõnalt „meelt muutma, mõtteviisi muutma”, kannab endas mõtet muutuse toimumisest mõtlemises, hoiakus või eesmärgis. Siin kasutatakse seda seoses inimese ja Jumala suhetega. (Vt Mt 3:8 ja 3:11 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)
taeva kuningriik. Võib tõlkida ka „taevane kuningavalitsus”. See väljend esineb piiblis üksnes Matteuse evangeeliumis ja seda umbes 30 korda. Markus ja Luukas kasutavad oma evangeeliumis paralleelväljendit „Jumala kuningriik”. Sellest võib järeldada, et Jumala kuningriik asub taevas ja valitseb sealt. (Mt 21:43; Mr 1:15; Lu 4:43; Tn 2:44; 2Ti 4:18.)
kuningriik. Esimene koht, kus kreekakeelses tekstis esineb sõna basileía, mis tähendab nii kuningavalitsust kui ka kuninga valitsuspiirkonda ja alamaid. Seda sõna on piibli kreekakeelses osas kasutatud 162 korda, kusjuures 55 korda Matteuse evangeeliumis, kus sellega mõeldakse enamikul juhtudel Jumala taevast valitsust. Kuna Matteus kasutab seda sõna nii sageli, võiks tema evangeeliumit nimetada ka kuningriigievangeeliumiks. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Jumala kuningriik”.)
on lähedal. Need sõnad tähendavad siin seda, et taevase kuningriigi tulevane kuningas Jeesus Kristus pidi peagi oma teenistust alustama.
Jehoova. Siin tsiteeritud kirjakoha Jes 40:3 heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi, mida tähistatakse nelja heebrea konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.) Matteus seostab selle ennustuse Ristija Johannese tegevusega, mis valmistas rahvast ette Jeesuse tulekuks. Johannese evangeeliumis ütleb Ristija Johannes ise, et see ennustus käib tema kohta. (Joh 1:23.)
Tehke sirgeks teed tema ees. Võib tõlkida ka „tasandage teed tema ees”. Need sõnad võivad viidata muistsete kuningate kombele lasta oma vankrile tee ette valmistada. See tähendas, et tuli eemaldada suured kivid ning koguni rajada teetammid ja tasandada künkad.
seljas kaamelivillast riided. Võib tõlkida ka „seljas kaamelikarvadest riided”. Johannese kaamelivillast riided ja nahkvöö meenutasid prohvet Eelija riietust. (2Ku 1:8; Joh 1:21.)
rohutirtsud. Need valgurikkad putukad olid Moosese seaduse järgi puhtad ja neid võis süüa. (3Mo 11:21, 22.)
metsmesi. Mõeldakse kõrbes leiduvatest mesilaspesadest saadud mett, mitte mesitarudes peetavate mesilaste mett. Rohutirtsud ja metsmesi olid kõrbes elavate inimeste üsna tavaline toit.
ristis neid Jordani jões. Võib tõlkida ka „kastis neid Jordani jõkke”. (Vt Mt 3:11 kommentaari.)
patte. Peetakse silmas Moosese seaduse vastu tehtud patte.
varisere. Vt „Sõnaseletusi”.
sadusere. Vt „Sõnaseletusi”.
Te rästikute sugu. Johannes nimetas neid nii sellepärast, et nende südame kurjus ja rikutus mõjus heausksetele inimestele vaimselt surmavalt nagu mürk.
patukahetsuse vilja. Võib tõlkida ka „mõtteviisi parandamise vilja”. See väljend viitab tegudele ja muule, mis tõendab, et inimene on muutnud oma mõtteviisi või hoiakut. (Lu 3:8; Ap 26:20; vt Mt 3:2 ja 3:11 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)
ristin teid ... veega. Võib tõlkida ka „kastan teid ... vette”. Kreeka sõna baptízo tähendab „sisse kastma”. Muud piiblikohad aitavad mõista, et ristimine kujutas endast inimese täielikku vee alla kastmist. Ühel korral ristis Johannes inimesi Jordani orus Salimi lähedal, „sest seal oli suur veekogu”. (Joh 3:23.) Ja kui Etioopia õukonnaametnik soovis, et Filippus teda ristiks, siis „nii Filippus kui ka õukonnaametnik astusid vette”. (Ap 8:38.) Septuagintas on kasutatud sama kreeka sõna tekstis 2Ku 5:14, kui öeldakse, et Naaman „kastis end seitse korda Jordanisse”.
kahetsuse. Sõna-sõnalt „meelemuutuse”, „mõtteviisi muutuse”. (Vt Mt 3:2 ja 3:8 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)
vägevam. Tähistab kedagi, kellel on rohkem mõjuvõimu.
sandaalegi. Kellelgi sandaalide jalast võtmist, nende kaasaskandmist või kellegi sandaalirihmade lahtitegemist (Mr 1:7; Lu 3:16; Joh 1:27) peeti madalaks tööks, mida tavaliselt tegi ori.
ristib ... püha vaimu ja tulega. Sellega mõeldakse püha vaimuga võidmist ja tulega hävitamist. Püha vaimuga ristimine algas 33. aasta nädalatepühal. Tulega ristimine toimus aastal 70, kui roomlased hävitasid Jeruusalemma ja põletasid maha sealse templi.
tuulamislabidas. Ilmselt oli see puidust ja sellega visati pekstud vilja õhku, et seda tuule abil aganatest puhastada.
aganad. Teravilja, nagu nisu ja odra peksmisel ning tuulamisel eraldunud seemnekestad, kõrretükid ja muu praht. Tavaliselt koguti aganad kokku ja põletati ära, et tuul neid tagasi vilja hulka ei kannaks. Johannes räägib tuulamisest piltlikus tähenduses: messias eraldab sümboolse nisu aganatest.
kustutamatus tules. Need sõnad viitavad sellele, et tulekul oli juudi ajastu täielik lõpp.
teeme kõik õigesti. Võib tõlkida ka „teeme kõik, mis vastab Jumala tahtele”. Jeesuse ristimine ei sümboliseerinud patukahetsust, sest Jeesus polnud pattu teinud, vaid oli Jumala seadustest laitmatult kinni pidanud. See ei sümboliseerinud ka Jumalale pühendumist, sest Jeesus juba oli Jumalale pühendunud rahva liige. Jeesuse ristimine sümboliseeris tema valmisolekut täita Jehoova tahet messiana, sealhulgas anda end lunastusohvriks. Jeesus viis täide enda kohta käiva ennustuse tekstis L 40:7, 8, nagu näitab Heb 10:5–9.
taevas. Võib tõlkida ka „näe! taevas”. (Vt Mt 1:20 kommentaari.) See võib tähendada taevalaotust või nähtamatut taevast, kus elavad vaimolendid.
taevas avanes. Ilmselt andis Jumal Jeesusele võime mõista taevaseid asju. Muu hulgas võis see tähendada seda, et Jeesusele meenus tema inimelule eelnenud taevane elu.
nagu tuvi. Tuvisid võidi tuua ohvriks. (Mr 11:15; Joh 2:14–16.) Nad sümboliseerisid süütust ja puhtust. (Mt 10:16.) Tuvi, kelle Noa lendu lasi, tõi laeva naastes kaasa õlipuulehe, millest oli näha, et uputusvesi on maa pealt taandunud (1Mo 8:11) ning et käes on rahu- ja hingetõmbeaeg (1Mo 5:29). Seega võis Jehoova pöörata Jeesuse ristimise ajal tuvi kaudu tähelepanu Jeesuse messiarollile: olles puhas ja patuta Jumala poeg, pidi Jeesus ohverdama oma elu inimkonna eest ning panema nõnda aluse rahu- ja hingetõmbeajale, mis saabub tema kuningavalitsuse all. Jeesuse peale laskuv Jumala vaim ehk tegutsev jõud võis välja näha kui tuvi, kes tiibu lehvitades oksale maandub.
Siis. Võib tõlkida ka „Näe! Siis”. (Vt Mt 1:20 kommentaari.)
taevast hääl. See on evangeeliumites esimene kolmest kohast, kus öeldakse, et Jehoova rääkis inimestega otse. (Vt Mt 17:5 ja Joh 12:28 kommentaari.)
See on mu ... poeg. Vaimolendina oli Jeesus Jumala poeg. (Joh 3:16.) Inimesena oli ta samuti Jumala poeg, just nagu täiuslik Aadamgi oli olnud. (Lu 1:35; 3:38.) On aga loogiline arvata, et nende sõnadega ei tunnistanud Jumal teda lihtsalt oma pojaks. Ilmselt näitas Jumal nende sõnadega ja püha vaimu väljavalamisega, et inimene Jeesus on tema vaimust-sündinud poeg, kes oli sündinud uuesti lootusega naasta taevasse ja võitud püha vaimuga tema määratud kuningaks ja ülempreestriks. (Joh 3:3–6; 6:51; vrd Lu 1:31–33; Heb 2:17; 5:1, 4–10; 7:1–3.)
kellest mul on hea meel. Võib tõlkida ka „kellel on mu soosing”, „ma tunnen temast suurt rõõmu”. Sama väljendit kasutatakse tekstis Mt 12:18, kus tsiteeritakse teksti Jes 42:1, mis käib tõotatud messia ehk Kristuse kohta. Püha vaimu väljavalamine ja Jumala sõnad oma poja kohta kinnitasid, et Jeesus on tõotatud messias. (Vt Mt 12:18 kommentaari.)
Pildid ja videod
Viljatu piirkond, kus Ristija Johannes alustas oma teenistust ja kus Kurat püüdis Jeesust kiusatusse viia.
Algkeelsed sõnad, mis on piiblis tõlgitud vastega „kõrb” (hbr midbár ja kr éremos), tähendavad üldjuhul hõredalt asustatud metsikut maa-ala, näiteks põõsaste ja rohuga steppi või isegi karjamaad. Samu sõnu kasutatakse ka kuivade piirkondade, st päris kõrbete kohta. Piiblis mõeldakse kõrbe all tavaliselt Juuda kõrbe, kus elas Ristija Johannes ja kus Kurat püüdis Jeesust kiusatusse viia. (Mr 1:12.)
Fotodel on metsiku meemesilase pesa (1) ja mett täis kärg (2). Johannes sõi ilmselt meemesilase alamliigi Apis mellifera syriaca mett. See on seal kandis tavaline liik. Need agressiivsed mesilased on hästi kohanenud Juuda kõrbe kuuma ja kuiva kliimaga, kuid nad ei sobi kodustamiseks. Samas on teada, et juba 9. sajandil e.m.a peeti Iisraelis kodustatud meemesilasi ja tarudeks olid savisilindrid. Paljude selliste mesitarude jäänuseid on leitud ühe Jordani orus paiknenud linna territooriumilt (praegu tuntud kui Tel Rehov). Neis tarudes peetud mesilased olid ilmselt sisse toodud praeguse Türgi aladelt.
Piiblis võib sõna „rohutirts” käia mistahes tirtsuliste kohta, kes kuuluvad lühitundlaliste alamseltsi, eriti aga selliste kohta, kes rändavad suurte parvedena. Üks Jeruusalemmas tehtud analüüs näitas, et kõrbetirtsud koosnevad 75% ulatuses valkudest. Kui neid tänapäeval toiduks kasutatakse, siis neid kas röstitakse, keedetakse, praetakse või kuivatatakse. Tavaliselt eemaldatakse nendelt jalad ja tiivad. Nende maitse sarnaneb kreveti või krabi omaga ja nad on väga valgurikkad.
Johannes kandis kaamelivillast kootud rüüd ja selle peal nahkvööd, mille vahel sai kanda väikseid esemeid. Tema riietus meenutas prohvet Eelija oma. (2Ku 1:8.) Kaamelivillast kangas oli jämedakoeline ja kare ning sellest tehtud riideid kandsid tavaliselt vaesed. Rikkad seevastu kandsid pehmeid siidist ja linasest rõivaid. (Mt 11:7–9.) Kuna Johannes oli sünnist saati nasiir, on võimalik, et tema juukseid polnud kunagi lõigatud. Tema riietusest ja välimusest võis ilmselt kohe aru saada, et ta elas lihtsat elu ning oli täielikult pühendunud Jumala tahte täitmisele.
Variserid võtsid tekstides 5Mo 6:6–8 ja 11:18 öeldut sõna-sõnalt. Kuna nad pidasid end teistest õigemaks ja olid ebausklikud, kandsid nad oma vasakul käsivarrel ja mõnikord ka laubal piiblitsitaate sisaldavat karbikest. Moosese seadus sätestas, et riiete alumisse äärde tuleb teha narmad. Ent variserid tegid pikad narmad, et teistele silma paista. (4Mo 15:38; Mt 23:5.)
Nii Ristija Johannes kui ka Jeesus nimetasid tolle aja usujuhte „rästikute sooks”, sest need tekitasid pahaaimamatutele inimestele vaimset kahju, mis oli võrreldav surmava mürgiga. (Mt 3:7; 12:34.) Fotol on sarvikrästik, kelle tunnuseks on silmade kohal asetsevad väiksed „sarved”. Ohtlikest rästikutest elutsevad Iisraelis veel Jordani orus elav nokisrästik (Vipera ammodytes) ning palestiina rästik (Vipera palaestina).
Piibliaegade sandaalid koosnesid nahast, puidust või muust kiulisest materjalist tallast ja nahkpaeltest, millega need jala külge seoti. Sandaale kasutati sümbolitena teatud tehingutes ja kujundina mõnedes ütlustes. Kui Moosese seaduse all keeldus mõni mees täitmast mehevenna kohust ehk abiellumast oma venna lesega, pidi lesk võtma tal sandaali jalast, pärast mida hakati selle mehe peret kutsuma häbistavalt „selle pereks, kellelt võeti sandaal”. (5Mo 25:9, 10.) Omandi või väljaostuõiguse üleandmisel pidi mees sandaali jalast võtma ja teisele andma. (Ru 4:7.) Kellegi sandaalirihmade lahtisidumist või tema jaoks sandaalide kaasaskandmist peeti sedavõrd madalaks tööks, et tavaliselt tegi seda ori. Ristija Johannes viitas sellele tõsiasjale, andmaks mõista, kui palju madalam on tema Kristusest.
Kui vili oli pekstud, viskas põllumees tuulamislabida või -hargiga vilja õhku. Viljaterad, mis olid raskemad, langesid maha, aga kerged aganad kandis tuul minema. Põllumees kordas tegevust, kuni kogu vili oli tuulatud.
Fotol on kaks tagurpidi keeratud viljapeksurege (1) (koopiad), mille alumise külje sisse on pandud teravad kivid. (Jes 41:15.) Teisel fotol (2) on näha, et põllumees on laotanud viljavihud viljapeksuplatsile ning seisab viljapeksureel ja laseb pullidel end mööda vilja vedada. Loomade sõrad ja viljapeksuree alla kinnitatud teravad kivid lõikasid kõrred peeneks, nii et eraldusid viljaterad. Seejärel võttis põllumees tuulamislabida või -hargi (3) ning hakkas pekstud vilja õhku viskama. Tuul kandis aganad minema, ent viljaterad, mis olid raskemad, langesid maha. Viljapeks sümboliseerib piiblis sobivalt seda, kuidas Jehoova vaenlasi pekstakse ja nad purustatakse. (Jer 51:33; Mi 4:12, 13.) Ristija Johannes näitlikustas viljapeksuga seda, et õiged eraldatakse jumalatutest.
Johannes ristis Jeesuse Jordani jões; ristimiskoht pole täpselt teada.