MU EMA oli täiesti rööpast väljas, kui mina ja mu naine Tsitso Jehoova tunnistajateks saime. Ühel päeval kutsus ta kokku kogu meie suguvõsa lootuses, et mind veendakse Jehoova tunnistajatega lõppu tegema. Mulle esitati ultimaatum: kas muudan meelt või visatakse mind perekonnast välja.

Otsustasin kodulinnast lahkuda. Metallitöölisena plaanisin kolida Khuthaisisse. Seal, suuruselt teises Gruusia linnas, oleksin kergesti tööd leidnud. Teadsin ka, et Khuthaisis on suur vajadus kuulutajate järele. Niisiis otsisin Jehoovalt juhatust.

Siis aga kohtusin ühe oma piibliõpilasega, kes elas väikeses Džvari-nimelises linnas. Kui ta kuulis, et kavatsen kolida Khuthaisisse, käis ta mulle peale, et tulgu me hoopis tema poole elama. „Meil on ju korter,” seletas ta.  „Mina kolin naise ja lastega ühte tuppa, teie elate teises toas.”

Mina aga otsisin Jehoova juhatust. Seepärast ütlesin, et kui leian Džvaris kiiresti nii töö- kui ka elukoha, võtan ta pakkumise ajutiselt vastu. Minu üllatuseks tuli ta veel samal õhtul tagasi, kaasas töökohtade nimekiri.

Mõne päeva pärast seadsime end Džvaris sisse. Kohe esimesel päeval sain ebatavaliselt kõrge palgaga töö. Ülemus pakkus mulle elamist ettevõttele kuuluvas suures majas. Peagi küsisid vennad mu abi, et trükkida salaja piiblilist kirjandust. Meie uues kodus oli piisavalt ruumi, nii et olime naisega nõus kaasa lööma.

Aastaid toimusid meie ruumikas kodus mälestusõhtud ja teised olulised sündmused. Meie katuse all ristiti üle 500 inimese. Olen väga rõõmus, et panin Jehoova juhatust tähele ja järgisin seda.