„TUNDSIN, et olen kohustatud oma tundeid endas hoidma,” räägib Mike, meenutades oma isa surma. Mike’i arvates oli leina varjamine mehisuse tunnusmärk. Kuid hiljem ta mõistis, et oli eksinud. Kui siis Mike’i sõber kaotas oma vanaisa, teadis Mike, mida tuleb teha. Ta ütleb: „Mõned aastad tagasi oleksin ma talle õlale patsutanud ja öelnud: ’Ole mehine.’ Nüüd ma puudutasin tema käsivart ja ütlesin: ’Tunne ennast nii, nagu tunned. See aitab sul sellest üle saada. Kui sa tahad, et ma ära lähen, siis ma lähen. Kui sa tahad, et ma sinu juurde jään, siis ma jään. Ära ainult karda oma tundeid.’”

Ka MaryAnne kartis oma tundeid näidata, kui tema abikaasa suri. „Tahtsin kangesti teistele heaks eeskujuks olla,” meenutab ta, „ja surusin seepärast oma normaalsed tunded maha. Kuid lõpuks sain aru, et kui ma püüan olla tugisammas teistele, ei aita see mind ennast. Hakkasin analüüsima oma olukorda ja ütlesin: ’Nuta, kui on vaja nutta. Ära proovi olla liiga tugev. Ela oma tunded välja, et sul hakkaks kergem.’”

Seega soovitavad nii Mike kui MaryAnne: anna oma leinale voli! Ja neil on õigus. Miks? Sellepärast, et leinamine on emotsioonide väljaelamiseks hädavajalik protsess. Tunnete väljaelamine võib vähendada pinget, mille all sa oled. Kui emotsioonide loomuliku väljendamisega kaasneb mõistmine ja täpne informatsioon, aitab see sul oma tundeid õiges valguses näha.

Muidugi ei väljenda sugugi mitte kõik oma leina ühtviisi. Leinajate tundeavaldusi võib mõjutada ka näiteks see, kas lähedane inimene suri äkitselt või saabus tema surm pikaajalise haiguse järel. Kuid üks asi näib olevat kindel: oma tunnete mahasurumine võib olla kahjulik nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Palju tervislikum on oma lein välja elada. Kuidas? Pühakirjas leiduvad selle kohta mõned praktilised soovitused.

Rääkimine võib enda väljaelamisel abiks olla. Muistne patriarh Hiiob ütles pärast seda, kui kõik tema kümme last olid surma saanud ning talle oli osaks saanud teisigi raskeid õnnetusi: „Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli [heebrea keeles „päästan lahti”] oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses.” (Iiob 1:2, 18, 19; 10:1) Hiiob ei suutnud oma muret enam talitseda.  Ta pidi selle lahti päästma – ta pidi ’rääkima’. Sarnaselt kirjutas inglise näitekirjanik Shakespeare oma tragöödias Macbeth: „Sa leina valjult! Mure, mis on vait, nii rõhub südant, et see puruneb.”

Niisiis võib teatud määral kergendust tuua see, kui rääkida oma tunnetest „tõelisele sõbrale”, kes kannatlikult ja kaastundlikult kuulab. (Õpetussõnad 17:17) Kui panna läbielatu ja tunded sõnadesse, on neid sageli kergem mõista ja kergem neist üle saada. Ja kui sinu kuulaja on keegi, kes on lähedase inimese kaotuse ise läbi elanud ja sellega edukalt toime tulnud, võid sa saada temalt praktilisi soovitusi selle kohta, kuidas sina oma leinaga võiksid hakkama saada. Üks ema, kelle laps suri, selgitas, miks teda aitas see, kui ta sai rääkida ühe teise naisega, kes oli samasuguse kaotuse üle elanud: „See andis mulle palju jõudu, kui nägin, et keegi teinegi on sama asja läbi elanud, sellest tervena välja tulnud ning et ta on ikka elus ja oma elu enam-vähem kordagi seadnud.”

Aga mis saab siis, kui sul on oma tunnetest ebameeldiv rääkida? Pärast Sauli ja Joonatani surma kirjutas Taavet väga emotsionaalse kaebelaulu, mille kaudu ta valas välja oma leina. See kurblik lugu sai lõpuks Piibli 2. Saamueli raamatusse kirjapandud ülestähenduse osaks. (2. Saamueli 1:17–27; 2. Ajaraamat 35:25) Mõned teisedki on leidnud, et kirjalikult on ennast kergem väljendada. Üks leseks jäänud naine rääkis, et ta paneb oma tunded kirja ning loeb kirjutatu alles mitme päeva pärast uuesti läbi. Ta leidis, et see on enda väljaelamiseks kasulik tegevus.

Oma tunnete edasiandmine kas rääkimise või kirjutamise teel võib aidata leina välja elada. Samuti võib see aidata lahendada arusaamatusi. Üks leinav ema selgitab: „Kuulsime mehega, kuidas mõned abielupaarid läksid pärast lapse kaotust lahku, kuid me ei tahtnud, et meil niiviisi läheks. Seepärast me rääkisime asjad alati selgeks, kui olime saanud vihaseks ja tahtsime teineteist süüdistada. Arvan, et seda tehes me saime teineteisele lähedasemaks.” Niisiis võib tunnete väljendamine aidata sul mõista, et isegi kui sulle on saanud osaks samasugune kaotus kui teistele inimestele, võivad nemad leinata teisiti – oma kiirusega ja omal viisil.

Nutminegi võib hõlbustada leina väljaelamist. Piibel ütleb, et on ka „aeg nutta”. (Koguja 3:1, 4) Kindlasti on kohane aeg selleks siis, kui sureb inimene, keda me armastame. Leinapisarate valamine näib olevat paranemisprotsessi hädavajalik osa.

Üks noor naine räägib, kuidas lähedane sõbranna aitas tal toime tulla ajal, mil suri ta ema. Ta meenutab: „Minu sõbranna oli alati mulle toeks, kui ma teda vajasin. Ta nuttis koos  minuga. Ta rääkis minuga. Ma võisin oma emotsioone täiesti vabalt välja näidata, ja see oli minu jaoks tähtis. Ma ei pidanud tundma piinlikkust selle pärast, et nutsin.” (Vaata Roomlastele 12:15.) Sinagi ei peaks oma pisaraid häbenema. Nagu oleme näinud, on Piibel täis näiteid usu poolest tuntud meestest ja naistest – kaasa arvatud Jeesus Kristus –, kes ilma mingi piinlikkustundeta lasid leinapisarail varjamatult voolata. – 1. Moosese 50:3; 2. Saamueli 1:11, 12; Johannese 11:33, 35.

Sa võid märgata, et teatud aja jooksul on sinu emotsioonid üpris ettearvamatud. Pisarad võivad hakata voolama täiesti ootamatult. Üks lesk märkas, et toidupoes sisseostude tegemine (mida ta oli teinud sageli koos oma mehega) võis talle pisarad silma tuua, eriti siis, kui ta sirutas harjumusest käe, et võtta midagi, mis tema abikaasale oli väga meeldinud. Ole endaga kannatlik. Ja ära arva, et sa pead oma pisaraid tagasi hoidma. Pea meeles, et leinamisega kaasnevad pisarad on loomulikud ja hädavajalikud.

Nagu varem mainitud, valdab mõningaid süütunne, kui nad on lähedase inimese surma läbi kaotanud. See võib aidata mõista, miks ustav mees Jaakob oli suures leinas, kui teda pandi uskuma, et „kuri elajas” on tema poja Joosepi ära tapnud. Jaakob ise oli saatnud Joosepi järele uurima, kuidas käib selle vendade käsi. Niisiis on tõenäoline, et Jaakobit vaevas süütunne ja ta võis mõelda: „Miks ma pidin Joosepi üksi välja saatma? Miks ma üldse saatsin ta sellisesse kohta, mis lausa kubiseb metsloomadest?” – 1. Moosese 37:33–35.

Võib-olla on sul tunne, et sulle lähedase inimese surma põhjustas osaliselt sinu hooletus. Abiks võib olla juba üksnes see, kui mõistetakse, et süütunne – kas tegelik või kujuteldav – on leinaga kaasnev normaalne reageering. Ka neid tundeid pole vaja ilmtingimata endas hoida. Kui sa räägid sellest, kui suure süüdlasena sa ennast tunned, võib see tuua väga vajalikku kergendust.

Kuid me peame mõistma, et ükskõik kui palju  me teist inimest ka ei armastaks, ei saa me tema elu juhtida ega saa me ka takistada „aega ja ettenägematut juhtumit” tabamast neid, keda me armastame. (Koguja 9:11, NW) Pealegi ei olnud sinu motiivid kindlasti mitte halvad. Näiteks, kui sa ei korraldanud arsti juurde minekut varem, kas sa sellega siis plaanitsesid oma lähedase inimese haigeksjäämist ja surma? Muidugi mitte! Kas oled sa siis selle inimese surmas tõesti süüdi? Ei ole.

Üks ema õppis süütundega toime tulema pärast seda, kui tema tütar autoõnnetuses surma oli saanud. Ta selgitab: „Tundsin, et olen süüdi selles, et saatsin lapse välja. Kuid ma hakkasin mõistma, et sellised tunded on naeruväärsed. Selles polnud ju mitte midagi halba, et ma ta koos isaga asju ajama saatsin. See oli lihtsalt üks kohutav õnnetus.”

„Kuid ma oleksin tahtnud öelda või teha nii paljusid asju,” võid sa öelda. See on õige, kuid kes meist saab öelda, et ta on olnud täiuslik isa, ema või laps? Piibel tuletab meile meelde: „Me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees.” (Jakoobuse 3:2; Roomlastele 5:12) Niisiis tunnusta tõsiasja, et sa pole täiuslik. Pidev „kui ainult” korrutamine ei muuda mitte midagi, vaid võib sinu toibumist hoopis aeglustada.

Kui sul on tõsine põhjus uskuda, et sinu süü on tõeline, mitte kujuteldav, siis võta arvesse kõige tähtsamat tegurit, mis leevendab süütunnet – Jumala andeksandi. Piibel kinnitab meile: „Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand.” (Laul 130:3, 4) Sa ei saa minna tagasi minevikku, et midagi muuta. Kuid sa saad minevikus sooritatud eksimuste eest Jumalalt andestust paluda. Mida sellest võib järeldada? Kui Jumal tõotab kustutada sinu endised eksimused, kas ei peaks sa siis ka iseendale andeks andma? – Õpetussõnad 28:13; 1. Johannese 1:9.

Ehk oled sa ka üsna vihane arstide, meditsiiniõdede, sõprade või koguni kadunu peale? Sul tuleb mõista, et ka see on inimese kaotuse korral tavaline reageering. Viha on ehk sinu valuga loomulikult kaasnev nähtus. Üks kirjanik ütles: „Ainult siis, kui teadvustad endale viha – mis ei tähenda sellest ajendatuna tegutsemist, vaid seda, et sa tead, et sa seda tunned –, võid olla vaba selle hävitavast mõjust.”

Samuti võib aidata see, kui sa oma viha väljendad või teistega jagad. Kuidas seda peaks tegema? Kindlasti mitte kontrollimatute vihahoogudena. Piibel hoiatab, et kauakestev viha on ohtlik. (Õpetussõnad 14:29, 30) Kuid sa võid leida lohutust, kui räägid sellest mõne mõistva sõbraga. Ja mõned on leidnud, et reibas füüsiline tegevus siis, kui nad on vihased, aitab tundeid välja elada. – Vaata ka Efeslastele 4:25, 26.

Kuigi on tähtis olla oma tunnetes avatud ja aus, on kohane väike hoiatus. On suur vahe, kas tundeid väljendatakse või valatakse need teiste peale välja. Pole mitte mingit põhjust oma viha ja frustratsiooni pärast teisi süüdistada. Püüa siis oma tunnetest rääkida, kuid ära tee seda vaenulikult. (Õpetussõnad 18:21) Leinaga toimetulemiseks on olemas veel üks tähelepanuväärne abinõu, mida me nüüd lähemalt vaatleme.

Piibel kinnitab meile: „Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel  on rõhutud vaim!” (Laul 34:19) Tõepoolest, suhted Jumalaga võivad aidata sul lähedase inimese surmaga toime tulla paremini kui miski muu. Kuidas? Kõik seni antud praktilised soovitused põhinevad Jumala Sõnal Piiblil või on sellega kooskõlas. Nende ellurakendamine võib aidata sul toime tulla.

Peale selle ära alahinda palve väärtust. Piiblis kutsutakse meid üles: „Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest.” (Laul 55:23) Kui isegi kaastundlikule sõbrale oma tunnetest rääkimine võib aidata, kui palju enam aitab siis oma südame väljavalamine „kõige troosti Jumala” ette! – 2. Korintlastele 1:3.

Asi ei ole selles, et palve annab meile lihtsalt parema enesetunde. „Palve Kuulja” tõotab anda püha vaimu oma sulaseile, kes seda siiralt paluvad. (Laul 65:3, NW; Luuka 11:13) Jumala püha vaim ehk tegev jõud võib anda sulle „jõu, mis ületab tavapärase”, et sa suudaksid elada ühest päevast teiseni. (2. Korintlastele 4:7, NW) Pea meeles: Jumal võib aidata oma ustavail sulaseil vastu pidada ükskõik millistes raskustes, mis nende ette kerkivad.

Üks naine, kes kaotas oma lapse, meenutab, kuidas palve jõud aitas neil mehega sellest kaotusest üle saada. „Kui me olime õhtul kodus ja kaotusvalu muutus lausa talumatuks, palvetasime koos valju häälega,” räägib ta. „Palusime jõudu alati, kui pidime midagi esmakordselt ilma lapseta tegema – kui läksime pärast tema surma esimesele koguduse koosolekule või esimesele konvendile. Kui me hommikul üles tõusime ja surma reaalsus tundus täiesti väljakannatamatu, palusime Jehoovat, et ta meid aitaks. Millegipärast oli mul äärmiselt valus üksi majja astuda. Seepärast esitasin iga kord, kui ma üksi koju tulin, kohe Jehoovale palve, et ta aitaks mul mingilgi määral rahu säilitada.” See ustav naine usub kindlalt ja õigustatult, et need palved aitasid. Sinagi võid märgata, et vastuseks sinu lakkamatutele palvetele ’Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab sinu südant ja mõtteid’. – Filiplastele 4:6, 7; Roomlastele 12:12.

Jumala antud abi on tõepoolest tähtis. Kristlik apostel Paulus ütles, et Jumal ’trööstib meid kõigis meie viletsusis, et meie võime trööstida neid, kes on kõiksuguses viletsuses’. On õige, et Jumala antud abi ei võta valu täielikult ära, kuid see võib muuta selle talumise kergemaks. See ei tähenda seda, et sa enam ei nuta või et sa unustad oma lähedase inimese. Kuid sa võid toibuda. Ja kui sa toibud, võib see, mida oled läbi elanud, muuta sind mõistvamaks ja kaastundlikumaks, kui aitad teistel samasuguse kaotusega toime tulla. – 2. Korintlastele 1:4.