ROOMA. Reedel, 24. novembril 2017 kogunesid meedikud, bioeetikud ja õigusala spetsialistid Itaalia ühte vanimasse, Padova ülikooli konverentsile „Vereülekannetest keeldunud täiskasvanud patsientide ravivõimalused. Veresäästlik ravi 2017”. Konverentsi rahastasid enam kui 25 teadusasutust ja -ühingut ning Itaalia terviseministeerium.

Üldiselt peetakse vereülekandeid patsientide puhul, kellele tehakse keerukaid meditsiinilisi või kirurgilisi protseduure, ohutuks ja ainsaks elupäästvaks raviviisiks. Paljud konverentsil kõnelejad seadsid selle seisukoha kahtluse alla. Külalisekspert dr Luca Weltert, kes on Rooma Euroopa haigla kardiotorakaalkirurg, sõnas: „Nägime täna, et vereülekanded võivad olla kahjulikud ja paljudel puhkudel poleks neid üldse vaja teha.”

Dr Welterti ja teiste programmis osalenud arstide järeldus põhines nende kliinilistel kogemustel ja teaduslikel uuringutel, millest selgus, et vereülekande saanud patsientide seas on suurem haigestumus ja suremus, nad viibivad kauem haiglaravil ja raviga kaasnevad tõsised terviseriskid. a

Arvestades neid teaduslikke tõendeid ja vereülekande kallidust, mõistis Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) 2010. aastal vajadust patsiendi verekorralduse programmi (ingl patient blood management) järele. See multidistsiplinaarne ja kompleksne käsitus keskendub tervise ja patsiendi ohutusele, annab paremaid ravitulemusi ja vähendab vereülekandeid. WHO andis kõigile ÜRO 193 liikmesriigile suunise töötada välja patsiendi verekorralduse strateegiad.

Rooma Sant’Andrea ülikoolihaigla transfusioonravi peaarst professor Stefania Vaglio arutas põhjalikult uut patsiendi verekorraldust ja ütles, et kui varem sõltus ravi suuresti doonorvere käitlemisest, siis tänapäeval on doonorvere asemel fookuses patsiendi veri. Üks patsiendi verekorralduse eesmärke on vähendada verekadu sellega, et patsient asetatakse protsessi keskmesse, ollakse äärmiselt tähelepanelik ja tehakse kõik mis tarvis, et säästa patsiendi verd. Professor Vaglio selgitas samuti, et ravimeetodid, mille käigus säilitatakse patsiendi enda verd, tähendavad tegelikult kvaliteetsemat ravi.

Verona ülikoolihaigla üldkirurg dr Tommaso Campagnaro kinnitas, et vereülekannet vältivad meetodid on kasulikud. Ta analüüsis ülikeerulisi kõhuõõneoperatsioone läbinud patsientide andmeid, mis ulatusid 1990. aastate lõppu, ja tegi sellest kokkuvõtte: „Patsientide seas, kellele ei tehtud vereülekannet, oli vähem tüsistusi ning madalam suremus võrreldes patsientidega, kellele vereülekanne tehti.”

Dr Campagnaro ja teised konverentsil kõnelejad tänasid avalikult Jehoova tunnistajaid, kelle tõttu on arstidel tulnud otsida vereülekannetele alternatiive. Padova ülikooli meditsiiniõiguse dotsent Anna Aprile sõnas: „Täname Jehoova tunnistajaid, kes on tõstnud päevakorda õiguse keelduda vereülekannetest ja aidanud mõista ka teistel seda küsimust ning kasutada vähem verd.”

Konverentsil osalejad esindasid eri meditsiinivaldkondi, nagu näiteks anestesioloogia, kardioloogia, günekoloogia, hematoloogia, onkoloogia ja ortopeedia. Sõnum oli kõigil sama: võttes arvesse üha kasvavat teabehulka ja ekspertide kogemusi, peaksid meditsiiniasutused, seadusandjad ja avalikkus olema valmis rakendama patsiendi verekorralduse strateegiaid.

Dr Weltert lisas: „Aordi dissektsiooni kaasaegne kirurgiline ravi on üks keerulisemaid operatsioone, mida inimesele teha saab. ... Kui juba seda on võimalik teha ilma vereta, siis on võimalik kõike teha.”